esmane huvi oli hoida hispaanlased eemal Aafrika rannikust, langes ka suur osa Lõuna- Ameerika mandrist – tänapäeva Brasiilia. 1529. aastal sõlmitud Saragossa lepinguga jagati Hispaania ja Portugali valdused selliselt, et Vürtsisaared (tänapäeva Indoneesias) jäid Portugalile, Filipiinid aga Hispaaniale. Uued koloniaalvõimud. Portugali peamisteks rivaalideks kujunesid Holland, Inglismaa ja Prantsusmaa. Inglise piraadid röövisid Lõuna-Ameerikast Euroopasse suunduvaid kullalaevu. Uuued koloniaalvõimud toetasid eraettevõtlust, mis andis neile olulise eelise. Loodi kompaniid, mis hõlmasid lisaks kaubandustegevusele ka kolooniate administreerimist, esimesena Inglismaa, siis Hollandis ja Prantsusmaal. Uutest koloniaalvõimudest tõusis juhtpositsioonile Holland. Hollandlased tõrjusid portugallased välja Tšeilonilt, Malai poolsaarelt ja Indoneesiast. Kagu-Aasia saarestikus jäi Portugali valdusesse üksnes Ida-Timor
jesuiidid muutsid kohaliku elanikkonna paikseteks põlluharijateks. Teistel Hispaania kolonistidel oli sellesse piirkonda asumine keelatud. Uued koloniaalvõimud Hispaania ja Portugali pea vääramatu ülemvõim maailmamerel kestis 16. saj. keskpaigani, mil maailma koloniaalsesse hõivamisse sekkusid ka teised Euroopa riigid. Hispaania ja Portugali peamisteks rivaalideks kujunesid Holland, Inglismaa ja Prantsusmaa. Inglise piraadid röövisid Lõuna-Ameerikast Euroopasse suunduvaid kullalaevu, millele valitsus vaatas läbi sõrmede. Kuulsamaid Inglise mereröövleid Francis Drake tõusis hiljem kuninglikuks admiraliks. Kui Hispaanias ja Portugalis oli kogu koloniaalmajandus riigi monopoliks, siis uued koloniaalvõimud toetasid eraettevõtlust, mis andis neile olulise eelise. Koloniaalkaubandus koondati kaubakompaniide, tänapäevaste aktsiaseltside eelkäijate kätte, kes lisaks kaubandustegevusele võtsid enda kanda ka kolooniate administreerimise