eriti selgelt, mis viis pettumuseni mõlemalt poolt. Tundub, nagu pettumused ja õnnetus on asjad, mida ei saa vältida, vähemalt ei võeta nende kaotamiseks midagi ette. Kuigi tänapäeva inimesele tundub õnn asi, mille poole püüelda, siis 20. saj kirjanikud rõõmu ei idealiseeri vaadakem kasvõi "Läänerindel muutusteta", mille protagonist veetis päevad olles õnnetu ning sedasama negativismi realismi rüüsse riietades kalvadost alla kulistas. Õnnelikud on ainult pealiskaudsed inimesed, kes pigistavad silmad elu õuduse ees kinni ja hingavad rumaluse taktis sisse pealiskaudseid õnnehetki, mis on saavutatud meeleolule mõjuvate vahenditena, vähemalt sellist pilti edastab Ragtime teiste 20. sajandi tippteostega. Ainus, kes tõeliselt oskas elu nautida ning vabaneda ühiskonna kammitsaist, oli Emma Goldman. See sai selgeks erilise kirkusega lõikudes Evelyn Nesbitiga. Üks
Ma kiljusin. Madis tuli mu kõrvale ja hoidis mu kätest kinni. Siis lasi ta lahti ja läks minu pingi juurde, võttis tooli ja tuli ning lõi sellega ajalooõpetajat. Ma nutsin. Loomulikult mitte õpsi pärast. Ma tahtsin Madist kallistada, kuid mõtlesin, et äkki on ta samasugune?! Madis tuli minu juurde ja kallistas mind. VÄGISI, ma ei tahtnud enam seda. Siis lükkas ta mu selili lauale ja hakkas... Ajalooõp. oli end vahepeal püsti ajanud. Ta võttis kapist mingi kahtlase pudeli, kulistas sellest poole alla ning sundis mind ülejäänut jooma. Madis võttis pudeli ära ning lõi õpetajat sellega. Pudel purunes kildudeks. Õpetaja lamas oimetult põrandal. ma ei näinud teda kordagi üles tõusmas enne minu lahkumist. Kuid Madis lasi mul minema minna alles kahe tunni pärast. Ta võttis enda püksid jalast ära ja lakkus mu keha. Ma rabelesin siiani. Mul oli kõle. Ma rabelesin. Ta tegi seda kõike aeglaselt aga kiirus ei loe! Ta tegi seda
annaabi.ee 
