Päev ajab hommikust õhtusse kuldse hobusega. Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Hõbedast odasid heitvad, kive lingutavad taevased sõdurid ilmadest ilmadesse, võidetud kuulmata murret käsi ringutavad, verisel pilgul vaatvad võitja silmadesse. Hääleta veereb hõbene jäistelle sildadelle. Vanavanker ehitet säravaisse helmetesse. Ootmata tõugatakse kuupaat taeva randadelle. Kuldkollane laul Kuldkollane on park, kuldkollane on süda. Kaks sammu kuldsen kadumisen. Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda, kaks käijat kuldsen kadumisen. Kaks käijat kuldsen kõnelusen, kuldkollane on süda nagu sügis. Kaks sammu kuldsen kõnelusen, kaks südant kuldsen kõnen nagu sügis. Kaks südant kuldsen kõnen, kuldsen unen, üks ühen, teine teisen kollendusen. Üks mino süda oman kuldsen unen ja teine sino teisen kollendusen. Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
sulamist ja kevadvete voolamist. See on aeg, kus kõik tundub lootustandev ja kaunis. Sõja koledused ei paista enam nii lähedal olevad ka õudsed, kõik tundub justkui parem. Hellesinist sinet taevam, sinist ihab silma värvin! Las olla kõik! On kuskil sõda, verevalamine, Ja siiski kevade, et Issand heida armu! Sügist kirjeldab ta nagu midagi kuldset, värvilist, viljakat. Kuldkollane on park, kuldkollane on sõda. Kaks sammu kuldsen kadumisen. Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda, Kaks käijat kuldsen kadumisen. Talve kirjeldus on täis igatsust Ingi ja kõige hea järele. Ta meenutab neid aegu, kui ta oli veel Ingiga koos. Mäletad, Ing, seda alleed, Seda õksikut lumist teed? Kuused olid kui suhkrupääd, Suhkrupäie all sina läed. Järgnevad luuletused on kurvatoonilised ning nukrad. Ta on õnnetu enda elukäigu üle ja leinab taga häid aegu koos Ingiga.
annaabi.ee 
