2) Päästeteenistuse Kuldrist 3) Päästeteenistuse Hõberist 4) Päästeteenistuse Medal Elupäästja Medal jaguneb kolme klassi: 1) Elupäästja I klassi Medal 2) Elupäästja II klassi Medal 3) Elupäästja III klassi Medal 14. Kus vormil kantakse aumärke? Kus staazimärki ja kus koolilõpu märki? Päästeteenistuse Suurt Kuldristi kantakse kaelas ainult vormi, õhtuvormi või piduliku riietusega. Päästeteenistuse Kuldristi, Päästeteenistuse Hõberisti ja Päästeteenistuse Medalit kantakse vormi või piduliku riietusega vasakpoolsel rinnal paremalt vasakule jaotuse alanevas järjekorras peale riiklikke teenetemärke. Elupäästja I, II ja III klassi Medalit kantakse vormi või piduliku riietusega samuti vasakpoolsel rinnal paremalt vasakule jaotuse alanevas järjekorras peale riiklikke
sakraalväärtuste ja inimkonna püüete sümbol ning kõikide kiriklike talituste alus. Nüüdisajal tähendab ristimärk jumalikku tarkust, ülestõusmist, usku, armastust, inimkonna lunastust, ohverdust, pääsemist, teenistust, võitu, aga ka koormat, märterlust, paljudele on rist esmajoones surma ja leina sümbol ( 2006: 55-57). Esimesed ristid ilmusid kalmistutele ristiusu esimestel sajanditel, kui Konstantin Suur (umbes 274-337.aastal pKr) asetas kuldristi püha apostli Peetri hauakambrile Roomas. Laiema leviku saavutas hauarist Euroopas alles keskajal ( 2006: 148-153). Eestis sai ristist levinud hauatähis pärast ristiusustamist. Alates 20. sajandist on püha sümbol tasapisi välja tõrjutud hauakivide poolt (Saare 2001:224). Tänapäeval eelistatakse graveerida risti 31 sümbol pigem hauaplaadile kui asetada rist hauale
hüüdes. Mahiette näis oma mõtteist ärkavat. «Mis Chantefleurie'st sai?» kordas ta mehaaniliselt äsja kuuldud sõnu, pingutas ennast, et nende sõnade tähendusse tungida, ja vastas: «Ah, seda ei tea keegi.» Pärast väikest vaheaega lisas ta: «ühed ütlevad teda näinud olevat, kui ta Reimsist videvikus Flechembault' värava kaudu välja läks; teised jälle, et puhte ajal lahkunud ta Basée vana värava kaudu. Uks vaene mees leidis ta kuldristi laadaplatsi kiviristil rippumas. See oli seesama ehe, mis teda kuuekümne esimesel aastal hukka saatis, ta esimese armukese, vikont de Cormantreuil' kink. Paquette ei tahtnud kuidagi sellest loobuda, nii hädas kui ta vahel ka oli. Ta rippus selle nagu oma elu küljes. Kui me aga kuulsime, et ta selle risti kaelast oli võtnud, arvasime kõik, et ta on surnud. Ometi mõned Cabaret-des-Vautes'i inimesed räägivad, et olevat teda näinud, kui ta
annaabi.ee 
