Eetika alla kuulub minu arvates ka tolerantsus. Tolerantsus näiteks erivajadustega inimeste vastu. Tolerantsus kodutute vastu. Loomulikult on sotsiaaltöö eelduseks sotsiaalabi vajavate inimestesse normaalselt suhtumine. Kui tuua veel näiteid kodututest, siis eetiline on ka eelarvamustevaba suhtumine. Sotsiaaltöötaja suhtumine kodututesse ei tohiks kindlasti olla eelarvamuslik, näitkes selline, et kodutu on igal juhul ise süüdi oma olukorras. Eetika kuldreegelgi ütleb, et meie käitumine on eetiline, kui me käitume teistega nii, nagu tahaksime, et teised meiega käituvad ning keegi ei taha, et nendesse suhtutaks eelarvamulikult. Kui sotsiaaltöötaja suhtuks nii kodutusse, ei leiaks ta võibolla põhjust kodutule ka sotsiaalabi pakkuda ja sel juhul kaoks sotsiaaltöö mõte üldse ära. Samamoodi rääkides võlgade või mõne muu probleemiga hätta jäänud inimestest, kes on sunnitud toimetulekutoetust taotlema, ei
taha ta neid ilmselt ka aidata, kuid sotsiaaltöötaja kohuseks on ju aidata kõiki, kes abi vajavad. Samuti tuleb sotsiaaltöötajal aru saada, et meie ühiskonnas on ka erivajadustega inimesi, kel on füüsiline või vaimne puue. Erivajadustega indiviidid on ühiskonnas tihti tõrjutud kuid vajavad palju abi ja mõistmist, kui sotsiaaltöötaja suhtuks neisse samuti lugupidamatult ning ei näe nende elul mõtet, on ilmselge, et ta ei sobi sellele töökohale. Eetika kuldreegelgi ütleb, et meie käitumine on eetiline, kui me käitume teistega nii, nagu tahaksime, et teised meiega käituvad. Sotsiaaltöötajaks õppides, õppime rohkem tundma ka iseennast, enda pingetaluvust, käitumist emotsionaalsetes olukordades, on selge, et olenemata kohast, kus me hakkame oma praktikat sooritama, peame olema viisakad ja lugupidavad. Praktikat sooritades hakkame me nägema, millist abi tegelikult vajatakse, võime avastada nii paljutki, millest ei räägita. Kindlasti on raske
annaabi.ee 
