Tsitaat: "Võiks siis tõesti nüüd ajada niisukest loba nagu oleksid tollal siin maal kullajõed voolanud, puud aga kalliskive siis õite asemel kandnud." Antiikajal teadmised hämmastavalt suured, rooma ajal kirjalikke allikaid vähem. Konstatinos (Kyrillos) ja Methodios paavst Clemensi hauda avastamas 861. a. Keskajal ei osata eriti mõista ega näha minevikus välja tulnud huvitavaid leide (nt kivikirveid peeti piksenoolteks, mis riputati kuldraamide sisse ja pandi seintele. Tõsisem huvi vana aja kohta tekkis renessansi ajastul. Tõi veidi teisi laade kui antiikaja uurimine, esemeid koguti kui huvitavaid objekte - kunstiteosed. Renessansiajastul nende väljakaevatud teoste põhjal antiikaega ei uuritud. Läks päris kaua aega enne kui ilmus uurimustöö antiiksetest kunstiteostest - Johann Winckelmann (1717-1768). 1748 toimusid taas järjekordsed väljakaevamised Pompeis
loomisest", alguses oli elu suhteliselt raske. Kirjeldas ka, mis relvad millal olid ja materjale.. Esimesed arheoloogid (wannabe) tsehhid Konstantinos ja Mehodios otsisid paavst Clemensi hauda 861. aastal. Keskajal ei mõistetud eriti ega nähtud ka minevikust välja tulnud leide. Kivikirve otsi peeti piksenoolteks, kuna äikesega on ju näha, et nooled maha löövad. Neid peeti väga tähelepanuväärseteks, pandi kuldraamide sisse ja riputati seintele. Avastati ka imeilusaid skulpuure, mida peeti nt vanaks puuslikuks, mida pidi kiviga peksma (Sm kirik). N: maa all elasid päkapikud, kes valmistasid potte, et siis teised inimesed neid leiaks, osad arvasid ka, et potid kasvavad ise. Suuri kivihunnikuid seostati muidugi hiiglastega. Renessanssi ajastul lihtsalt hoiti neid, tundusid ilusad, aga neid ei uuritud. Esimese antiik-ajastu teadusliku teksti (?) autor oli Johann Winckelmann (1717-
annaabi.ee 
