Gabriella-Gloria- Grete nuttis, samuti ka Harry-Herden-Hans, kes arvas et nüüd ongi lõpp! Kuid ei. Niipea, kui härra tahtis poisi ahju lükata, et teda ennem pisut grillida, tegi tüdruk kiire liigutuse ning ahju lendas hoopis vanamees. Harry-Herden-Hans lõi ahjuukse kiirelt kinni. Lapsed tundsid meeletut kergendust. Nad hakkasid kiiresti mõtlema, kuidas koju tagasi saada. Otsustasid, et hakkavad jalgsi minema. Enne veel haarasid nad kaasa natuke vanamehe varandust: sularaha, mõned kuldketid ja sõrmused ning krediitkaarte. Kuna aga Harry-Herden-Hans oli väga ülekaaluline, läks teekond neil pikalt ja aeglaselt. Kuid lõpuks hakkas paistma linn. Lapsed jõudsid linna plaanini, ning olid rõõmsad, et teadsid enda aadressi. Väike jalutuskäik veel ja nad olidki kodus! Oh seda rõõmu, mida isa tundis nähes enda lapsi terve ja rõõmsana! Kasuema rõõmustas küll märgatavalt vähem, kuid niipea kui Gabriella-Gloria-Grete ulatas talle vanamehe
inkrusteeritud käepide üksi maksis kakssada pistooli. Ometi, isegi kõige suuremas hädas ei nõustunud Athos seda pantima või müüma. Porthos oli kaua ihaldanud seda mõõka, valmis loovutama selle eest kümme aastat oma elust. Kord, kui Porthosel oli kohtumine ühe hertsoginnaga, tahtis ta seda Athoselt laenata. Sõnalausumata tühjendas Athos oma taskud, korjas kokku kõik kalliskivid, kukrud, paelad ning kuldketid ja pakkus neid Porthosele, öeldes: «Mõõk aga on needitud seinale ja seda ei võeta sealt maha enne, kui mõõga isand lahkub korterist.» Peale mõõga kaunistas tuba portree, mis kujutas Henri III aegset väga elegantselt riietatud aadlikku, Püha Vaimu ordeniga rinnal. Portreel oli midagi ühist Athose näojoontega: teatav perekondlik sarnasus, mis lubas oletada, et see suursugune aadlik, kuningliku ordu kavaler, oli üks Athose esivanematest.
annaabi.ee 
