märgutuled. 1907. a. lõpetas Saar õpingud oreli alal. Kahel suvel- 1904. a. ja 1907.a.- võttis ta õppeajal osa 1904. a. alanud süstemaatilisest rahvaviiside kogumisest Eestis. Rahvalaulikute ja pillimeeste omapärane kunst, improvisatsioonilise ettekande mitmekesisus ja siirus lihtsais viisiridades avaldatud sügav eluliste nähete üldistamine süvendas Mart Saare huvi vana rahvamuusika vastu. Hüpassaares jälgis Saar sarvemängijate Jüri Kuldkepi ja Jaan Parbo 11 kaugusest kostvaid sarvehelisid. Sügavasti inspireeris teda Parbo mäng hilisõhtuil: helid kajasid üllalt üle metsa ja innustunult kuulav Saar tundis, "kuidas mets saadab sarvepilli mängu". Rahvaviiside korjamisel saadud muljeist kirjutab Saar: "Vanade Eesti laulude asemele on kas Eesti sõnadega saksa laulud asunud, mida enamasti noored inimesed laulavad ehk nad
Kui Tartu saksa ametivõimud kinnitasid, et eesti vilja ega talusaadusi Saksamaale ei transpordita, siis Göringeni kõnes lõikuspühast selgus "enne võivad kõik teised rahvad nälgida, aga sakslane ei nälgi" ilmselt viidates okupeeritud aladele. Aukartuses Göringi vastu laskis tsensor tema kõne teksti läbi, alles siis, kui leht oli trükitud, sai tsensor Tallinnast juhiseid, et vastav osa tuleb maha kriipsutada. Postimehe toimetust Martin Kuldkepi ajal mäletatakse sõbraliku ja rahvusliku kooslusena, kuna pidevalt vahetati informatsiooni (ka saksa rahvusest kaastöölistega), kust midagi hankida, mis päevakorras jms. Kolleegid usaldasid üksteist, ka ei pidanud oma poliitilisi arvamusi varjama. Postimehele kaastööd teinud sakslane, Tartu välikomandatuuri kultuuriosakonna ülem Joseph Raith (pärit Austriast) kirjutas 1942. aasta võidupüha kirjutises, et eestlased ei tarvitse end sakslaste ees tänuvõlglastena
annaabi.ee 
