ajal RAHATÄHED • Pangatähed ei saanud õigeks ajaks valmis, 1928 ringluses 100-margased trükiga ÜKS KROON EESTI KROON • Eesti kroon oli aastatel 1924–1941 ning 1992– 2010 Eesti Vabariigi ametlik valuuta. • Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud „taaler", mis võrdus 100 krossiga. • Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar", mis pidi koosnema sajast pennist ja võrduma kuldfrangiga • Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt“. • Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. EESTI KROON AASTATEL 1928–1941 • Eesti marga ja penni kasutamine lõpetati 1927. aasta mais vastu võetud Rahaseadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928. • Rahaseaduse alusel oli paberraha väljaandmise ainuõigus Eesti Pangal. • Majandusministeeriumi Rahandusosakonnal oli
Erinevalt Eesti markadest olid Eesti kroonvääringus pangatähed ja mündid kujundatud ühtses stiilis, Günther Reindorffi ja Georg Westenbergi poolt. Lõplikule nimetuse leidmisele eelnes pikk arutelu. Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud "taaler", mis võrdus 100 krossiga. Leiti, et see ei sobi, kuna taalrit kasutatakse vaid Aafrikas ja mitte haritud riikides. Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar", mis pidi koosnema sajast pennist ja võrduma kuldfrangiga, nagu Läti latt[2]. Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt". Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. Kroon oli peale Eesti kasutusel veel Taanis, Norras, Tsehhoslovakkias ja Rootsis. Senti aga kasutati mitmekümnes riigis. Mõnedes neis teisendatud nimekujul nagu "cents", "centavos", "santiim" jne. Rahaseaduse alusel oli paberraha väljaandmise ainuõigus Eesti Pangal. Väljaantud pangatähed
välismaal ning vaba rahakapitali kasulik paigutamine. Alates 1928. aastast oli Eesti Pangal ainuõigus emiteerida pangatähti. Eesti Panga esimene president oli Mihkel Pung, asepresident E. Aule ja direktor J. Sihver. Kokku on Eesti Pangal olnud 7 presidenti ja praegu ametisolev Vahur Kraft on kaheksas. Kuni 1928. aastani oli käibelolev valuuta Eesti mark, mis oma väärtuselt pidi olema pariteetsetel alustel kuldfrangiga (1 mark = 0,29032 g kulda). Piisava kattevara puudumise tõttu sai margast siiski ainult katteta paberraha. Raskused majanduses ja keskpanga valed laenuotsused ning katsed katta riigi eelarve puudujääki viisid kriisini. Lisaks keskpanga reformimisele viidi läbi rahareform ning 1. jaanuaril 1928. aastal jõustunud rahaseadusega sai Eesti Vabariigi rahaühikuks Eesti kroon. Kroon võrdsustati Rootsi krooniga ja kullastandardiks jäi 1924
Seetõttu hakkas Eesti Pank krediidipangana pikaajaliste investeerimislaenudega krediteerima riigi laostunud majandust. Tegevus tavalise hoiu- ja laenupangana muutis Eesti Panga ühtlasi Eesti suurimaks kommertspangaks, kes teravas konkurentsis muude pankadega kasvatas oma laenuportfelli peaaegu kaks korda ja hoiusummad ligikaudu kolm korda suuremaks kui kõigil muudel kommertspankadel. [4] Põhikirja kohaselt pidanuks Eesti raha olema pariteetsel alusel kuldfrangiga (1 mark = 0,29032 gr. kulda), kuid emiteeritavale rahale keskpangal reaalset kattevara polnud, mistõttu käibele lastud pangatähed olid tegelikult katteta paberraha. [4] Krediidiinflatsioon, liigne optimism eeldatavate turgude suhtes ja sellest johtunud strateegiliselt valed krediteerimisotsused tõid 1923. a., pärast Venemaale orienteeritud majanduspoliitika läbikukkumist kaasa ulatuslike pankrottide laine ning majanduslanguse. Lisaks oli 1923. a.. põllumajandusele äärmiselt ebasoodne
kõiki kommertspankade operatsioone. Panga põhikapital koosnes 4000 aktsiast à 2500 marka. Ühtlasi sätestati Eesti Panga põhikirjas, et väljaantavate pangatähtede tagatiseks on panga kulla ja muu metalli tagavara vahekorras 1 mark = 0,2903225 grammi puhast kulda, riigi väärtpaberid ja võlakohustused ning diskonteeritud vekslid ja teised väärtused. Eesti Panga loomisega võis ka rahareformi lõppenuks lugeda. Rahareformi tulemused Marga kullasisalduse määramine Prantsuse kuldfrangiga võrdeliseks oli otsus, millega püüti tekitada Eesti marga vastu usaldust. Kuid isegi selliselt motiveerituna oli see idealistlik, sest nii kõrge kurss ei olnud reaalne ka elanikkonna silmis. Tegelikult oli Eesti mark paberraha ja sellisena rahvas seda ka võttis. 15. aprilliks 1919 olid riigi üldised kulutused 115 miljonit marka, millest Vabadussõda oli neelanud 75 miljonit. Aprillis kasvasid sõjakulud veelgi.
annaabi.ee 
