kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kes sa ka nüüd meie päevi võid Kunglat, pühendada, südameid sütitada, südameid ühendada, et sind kõik tunnevad, kuulevad, Vanemuise kannel? Midagi, midagi on meil küll liikumas, metsades mühamas, laineil ka kukumas. Kevad vist! Hõiska siis valjusti, Vanemuise kannel. Kui aga kuristikud üksteisest lahutavad, vihade veed meie vahel ju vahutavad, jääb siis veel ükski see ühiseks meile -- Vanemuise kannel?
Laeval ringi vaadates nägi ta isandat, kes rääkis mingile maanaisele meelitusi. Fredericu juuresolek ei härinud teda, peagi nad hakkasid rääkima. Isand oli Jacques Arnoux, Kunstiesemete Kaupluse omanik. Peagi ta kadus, kuna tütar vajas teda. Äkki nägi Frederic otsekui ilmutist: üks mustade siledate juustega tõmmu daam istus üksi pingil. Frederic polnud kunagi näinud nii veetlevat naist. See oli proua Arnoux, härra Arnouxi naine. Proua sall oli vette kukumas ja Frederic kahmas sellest kinni. Tänutäheks kutsus pr Arnoux'i just ilmunud mees Frederici nendega sööma. Frederic oleks tahtnud üle kõige, et see veetlev naine teda kõnetaks või, et teda kutsutaks nende juurde külla, aga seda ei juhtunud. Peagi läksid nende teed lahku. Koju jõudes võttis Frederic'i vastu tema ema proua Moreau. Ta ei jäänud sinna kauaks. Peagi sai ta kokku oma parima ja pikaajalisema sõbra Deslauriers'ga, kes aga pr Moreau'le ei meeldinud
annaabi.ee 
