juha. Õhu käes segunedes moodustub plahvatav gaasisegu. Plahvatusega kaasneb heli ja õhku paiskub väike suitsupilveke. Seda plahvatust kasutab putukas enesekaitseks. Sugukond ujurlased Dytiscidae. Peamiselt Holarktises elavad keskmised kuni suured (kuni 4 cm), ujujalgadega veemardikad. Röövtoidulised, suised kohastunud imemiseks. Vee alla võetakse õhk kaasa kattetiibade all. Eestis on suurimad ujurid laiujur Dytiscus latissimus ja kollaserv ujur D. marginalis. Sugukond kukriklased Gyrinidae. Väikesed (3-8 mm), läikivmustad, salkadena veepinnal tiirlevad röövmardikad. Ohu korral sukelduvad. Silmad on jaotunud kaheks, alumine pool jääb vee alla, ülemine vee peale. Vastsed elavad veekogude põhjas, nukkuvad taimedel veepiirist kõrgemal. Sugukond vesimardiklased Hydrophilidae. Enamikus mustad, lühiovaalsed (1-40 mm), ujujalgadeta, veetaimedel ronivad taimtoidulised mardikad. Õhku võtavad pea karvakeste abil ja säilitavad rindmiku ja kõhu all
Kärestikulutikas elab kiiresti voolavas vees kivide vahel, kuju lame, tiibateta. 59. Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena, kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud, mitmesuguseid toitumisviise,täismoone, enamus maismaal, vastse ja valmikuna osad magevees. Taimetoidulised vastsed tihti valge tõugu kujuga, röövtoidulised saledad ja liikuvad. Alamseltsid: röövmardikalised ja segatoidumardikalised. Vees elavad N: ujurlased, vesimrdiklased, vesilased, voolutaklased, kukriklased. 60. vt euroopa magevee elustikust 61. Eestis umbes 150 liiki. Ehmestiivalised on väikesed kuni keskmise suurusega (0,5-30, harva kuni 70 mm), veidi liblikaid meenutavad putukad. Rindmikule kinnitub kaks paari hõredalt karvadega kaetud tiiba, mis puhkeolekus pannakse seljale katusjalt kokku. Valmikutel esinevad rudimentsed lakkumissuised ning osa valmikuid ei toitu. Vastsed arenevad vees. Nende hulgas on röövvorme, segatoidulisi ja taimtoidulisi vorme. Osa liike
annaabi.ee 
