- nende hoovis palju lilli, sest vanaemale olid need uhkuseks - koduaias kasvatati lisaks erinevaid marju, köögivilju, olid mesitarud - tütar oli näinud, kuidas onu miskit ühes tühjas mesitarus teeb ja tahtis selle nüüd välja uurida, leidis paberi seest raske ja õhukese noatera, mis meenutas kergelt seatapupussi, mida veidi uuris ja siis sinna tagasi pani, sest see ei olevat tema asi - tütar sõi leiba ja viskas kanadele ka, meenutas kuidas kanu ja kukki sülle võtta saab, aga hetkel seda teha ei viitsinud - tütar mattis oma nuku Manni maha kontpuu juurde vahele - tütar ja ema (HILDA) läksid linna, tütar esimest korda elus, panid end ilusti riide, linna mindi bussiga, kuhu tulid ka ema kooliõde Laine ja tema tütar Ann, bussijuhiks oli Ants, keda kõik teadsid - ema ja tütar käisid linnas ringi, istusid pargis ja kuulasid valjuhääldist lastekoori, nägid tuvisid, teisi emasid ja lapsi, jäätist
Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna. Mai teisel poolel pojad kooruvad ja on kohe võimelised iseseisvalt toitu otsima. Kahenädalaselt on nad juba lennuvõimelised. Sügisel kogunevad tedred salkadesse, et koos talv üle elada.
Tormi ajal kaeblikult kõlav albatrossi häälitsus oli kutseks pidada hukkunud meremehele hingepalvet. Maaigatsust on leevendanud merel kass ja koer. Must kass laevas toovat õnne. Inglismaa meremeeste naised teavad, et niikaua kui nad kodus hoolitsevad musta kassi eest, ei ähvarda nende mehi mingi oht. Koerte saatus laevas oli sageli kurb - veel 20. saj. alguses, olgugi meeskonna lemmikud, ohverdati nad viimases hädas tormise mere vaigistamiseks. Kanu ja kukki ei tohtinud laevas olla, siis pidavat laev alati hädas olema tormi ja vastutuulega. Näki nägemine tähendas halba (kuid reedesel päeval head). Usuti, et maod, hiigelkaheksajalad ja suured imikalad (merekoletised) võivad laeva uputada ja et saagkalad võivad laeva pooleks saagida. Laevasõiduohtlikes paikades nagu sõidul ümber Kap Hoorni ning hoovuste kokkupuutekohtadel tekkinud veekeeristes (nt. Messina väina keeris, mis sai Skylia ja
annaabi.ee 
