Munajad või elliptilised peensaagja servaga tömbilt terava tipuga lihtlehed. Värvuselt on nad mõlemalt pinnalt puhasrohelised. Roodudel ja nende tippudes esinevad heledad näärmed. Lehtede pikkus 4...24 (28) mm ja laius 3...20 mm. Noorte võrsete lehed võivad püsida ka üle talve. Paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste võsunditega, mis annavad emataimest 10...40 cm kaugusel uue osapõõsa. Vähemal määral paljuneb seemnetega. Rahvapärasteks nimetusteks on kukesilmad, seesikmari, tõrvakad, heinsinikad, mustikud, sinimarjad. Mustikas mängib väga olulist rolli nii loomade kui ka inimeste seas. Igasugused ulukid, karudest kuni musträstasteni, armastavad mustikatega maiustada ning söövad neid enamasti suurel hulgal, et talvel oma rasvatagavaradega vastu panna. Inimeste jaoks pole mustikas umbrohi, vaid hoopis väga kasulik taim igapäeva eluks. Nad on mustikaid kasutanud(ja kasutavad siiani) mahlade ja keediste valmistamiseks. Kasutatakse ka
..7 % arbutiini ja neid kasutatakse rahvameditsiinis kuseteede ja neeruhaiguste puhul ning diureetikumina neerukivide puhul, samuti reuma raviks. Haljastuses erilist tähtsust ei oma, kuid liivmuldadel koduaias võib pohla kasvatada, samuti kasutatakse pohla suurepärase pinnakattetaimena. Talub halvasti mineraalväetisi, peaks väetama vaid orgaaniliste väetistega. Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus L.) Myrtillus - mürditaoline. Rahvapärased nimed heinsinikad, kukesilmad, mussiked, sitiked, tervakad, veskemarjad jne. 10...50 (80) cm kõrgune tõusvate võrsetega heitlehine kääbuspõõsas on Eestis sagedasemaid metsataimi, eelistades niiskemaid veidi varjatud kasvukohti. Levib enamasti risoomide abil, millised annavad teatud maa tagant uusi põõsaid. Üldlevila ulatub Euraasia ja Põhja- Ameerika metsa- ja metsatundravööndisse, Euroopas puudub vaid Vahemere saartel ja
annaabi.ee 
