vastuarmu puudumise jms pärast magajat ennast või selle loomi. Sellises õhkkonnas saab tähtsaks isik, kel on võimed ja vahendid arstida ja aidata, või ka haigeks teha ja suretada. Nõnda areneb nõidade tähtsuse tõus. Aegamööda hakatakse mõningaid haigusi kujutlema eri olenditena, iseseisvate vaimudena. Näiteks katku kujutletakse haigusvaimuna, kes sõidab inimesena (tihti vanamoelises rõivastuses, kolmnurkne kübar peas) või liigub loomana (eriti kitsena, sadul seljas), linnuna (kukena) või koguni mõne esemena (näit. lõngakerana) ja puudutab surmalemääratuid. Surmgi võtab iseseisva vaimu näo. Surm tuleb inimese juurde, kõnetab teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus, Mulla Madis, Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga. Elu pärast surma Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest
*** Kõikide seisukohti mõistes tekib enamasti vaikus. *** Vigade iseloom viitab põhjusele. *** Oma vitsad on kõige valusamad, aga ka kõige õpetlikumad. *** Kullast kallim on vaid igavesti kättesaamatu. *** Kes tunneb end kukena, näeb oma kaaslasi ikka kanadena. *** Oma tegude eest saab põgeneda vaid ajutiseks. *** Kes valgust kardab, teenib pimedust. *** Teistest peajagu kõrgemal inimesel on alati ka oht oma pead kaotada. *** Ühest tipust teise jõudmiseks on sageli vaja ka allakäiku. ***
tähendused. Siin tuleb ette omalaadseid libasõnu, mida on nimetatud ka kvaasisõnadeks ja laaliateks ning mis kõiguvad kolme "leksikaalse normaaloleku" täistähenduslike sõnade, pärisnimede ning onomatopöa või deskriptiivide vahel, kalduvad kord ühe, kord teise poole, kuid pole õieti ükski neist. On näiteks laia levikuga eesti mõistatus, mis esitab kilki (harvem ka kirikukella, rotti vm. asju) kuskil laulva kukena, nt. Kukk laulab kuusnas, kaasnas, kivises keldris, tammises tündris. Kaks esimest kohta, kus see kukk laulab, on tähistatud vohavalt varieeruvate reduplikatiivsete libasõnadega. Mõnedes tekstides on neid "kohasõnu" püütud panna meenutama mingeid tõelisi kohanimesid, nt. küla-lõpulisi (Kiikkülän, Kaakkülän) või Mulgi gle-lõpulisi (kiiglen, kaaglen vrd. nt. Pöögle) ja stre-, tsre-, tre-lõpulisi (kuudsren, muudsren vrd. nt. Aitsra, Holstre; kiidren, kaadren vrd. nt
3307. Oma koorem on ikka raskem kui teise inimese oma. 3308. Onupojapoliitikat ei kukuta ükski revolutsioon. 3309. Vahel seisneb andekus ainult selles, kuidas endale soojemat kohta leida. 3310. Ühest tipust teise jõudmiseks on sageli vaja ka allakäiku. 3311. Teistest peajagu kõrgemal inimesel on alati ka oht oma pead kaotada. 3312. Kes valgust kardab, teenib pimedust. 3313. Oma tegude eest saab põgeneda vaid ajutiseks. 3314. Kes tunneb end kukena, näeb oma kaaslasi ikka kanadena. 3315. Kullast kallim on vaid igavesti kättesaamatu. 3316. Oma vitsad on kõige valusamad, aga ka kõige õpetlikumad. 3317. Vigade iseloom viitab põhjusele. 3318. Kõikide seisukohti mõistes tekib enamasti vaikus. 3319. Ühte eesmärki saab varjata ka teise eesmärgiga. 3320. Kes ise esile ei kerki, seda võib ka tõsta. 3321. Teist inimest auku lükates jääme ise augu servale. 3322
annaabi.ee 
