ettekujutus (Vorstellung). Ettekujutusi vahetult antud objektidest nimetab Kant kaemusteks ehk intuitsioonideks. Kaemused on inimesel olemas tajumise kaudu. Just kaemustest pärineb inimtunnetuse sisu. Vor-stellen tähendab täht-tähelises tõlkes “ette-seadma”. Kaemuste kaudu seatakse mõtlemise ette see sisu, millest too võib hakata kujundama objekti tunnetust. Niisiis, lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette- kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel teostatud üldistustega jt. subjekti toimingutega. Ilma selliste “ettekujutamisteta” oleks mõtlemine ilma sisuta, esemetu. Kanti üldine teadvuselementide iseloomustus on järgmine: “Soomõisteks on ettekujutus üldiselt (repraesentatio). Selle alla kuulub teadvustatud ette- kujutus (perceptio). Pertseptsioon, mis seostub üksnes subjektiga kui selle seisundi
Tihti kahtlustati- ja jälle kõikjal Euroopas- nõiakunstides neid vanu naisi, kes tegelesid ravimisega. Katoliku kiriku eesmärgiks oli ürgsete allikate, puude ja kivide austamist mitte likvideerida kui modifitseerida, muutes paganlikud pühapaigad kristlikeks ja seostades neid paganlike jumalate asemele pühakutega. Kiriklik ideoloogia arenes iseseisva jõuna ja avaldas oma ajal küllalt tugevat mõju ühiskonnas valitsevatele ideedele ning kujutustele. Just selle ,,kirikliku teaduse" üheks traagiliseks produktiks kujuneski nõiajaht. Aastal 1486 ilmus kolmeosaline traktaat ,,Nõiahaamer", mis kujunes universaalseks käsiraamatuks kogu Euroopas. Nimetatud käsiraamatus tehti täpset vahet 14 eri liiki nõidumise vahel. Piirjoon rahvalike maagiliste arusaamade ja kirikliku ideoloogia vahel oli võrdlemisi udune. Kahtlematult andis keskajal olulise tõuke nõiaprotsesside levikule võitluse intensiivistamise ketserlike
annaabi.ee 
