Locke eristas välistaju (sensatsiooni) ja sisetaju (refleksiooni). Kuid ta ei süvenenud küllaldaselt nende tajusfääride omavahelise sõltuvuse küsimusse. Lõppudelõpuks võib kogu see vahetegemine osutuda kuntslikuks. G.Berkeley leidis, et välistaju rõhutamine viib lõpuks sensualismi ja materialismi. Sügavalt uskliku piiskopina rõhutas ta "sisetaju" osatähtsust. Seejuures ründab ta oma eelkäijat kolmes punktis: 1) J.Locke õpetas, et inimlik tunnetus ei saa ulatuda kaugemale tema kujutlusist. G.Berkeley rõhutab, et kõik kujutlused nii primaarsete kvaliteetide kui sekundaarsete kvaliteetidega seotud on üheväärsed. Substants kui selline on olematu fiktsioon. Samasugune fiktsioon on ka kujutlus mingist üldisest mateeriast. 2) Mis siis reaalselt eksisteerib? Ainus, mis reaalselt eksisteerib on kujutlus, see on ainus meie poolt tunnetatav antus kui selline. Niisiis olemine ja tunnetamine on absoluutselt identsed
lootmata, et mingi hauatagune elu meile paremat peaks pakkuma kui see meile parajasti antu. Füüsika Füüsikaga tegelevad epikuurlased ainult niivõrd, kui see on tarvilik nende eetikale. Kui kanoonika pidi andma vajalikud tõe ja vale kriteeriumid, siis on füüsikalise maailma tundmaõppimise eesmärgiks ainult inimese vabastamine loodusnähtuste kartmisest, kaasa arvatud ka hirmust surma ees, koos sellega seostuvaid kujutlusist mingi sealpoolse karistuse või kättemaksu kohta. Epikuros peab materiaalset maailma ainsaks ja algseks reaalsuseks. Kõiki loodusnähtusi seletav ta looduse enda seesmistest seaduspärasustest, heites kõrvale ülemeelelised, maailmast näivalt kõrgemalseisvad jõud. Epikurose materialistlik õpetus põhinev mateeria põlisuse tunnustamisel ja maailma materiaalse ühtsuse tõestamisel. Epikuros on nagu Demokritoski atomist. Kõige oleva põhiosisteks on aatomid ja neid
annaabi.ee 
