kasutuselevõtuga oma tähtsuse, pärast mida sulas seisusena ühte alamaadliga. Ülikud värbasid sõjamehi, kes pidid nende eest võitlema – mehi, kes olid piisavalt heal järjel, et omada hobust, raudrüüd ja relvi. Nad vandusid oma isandale truudust ning said vastutasuks maad. Neid tahumatuid ja ebakultuurseid ratsasõdalasi võib nimetada esimesteks rüütliteks. Paljud neist elasid koos oma isandaga vallikraavide ja püstpalkidest tarade taga, mis kujutasidki endast esimesi kindlusi. Kõik see oli väga erinev meie ideaalist – sädelevas soomusrüüs 15. sajandi rüütlist. Enne kulus mitu sajandit, kuni kiriku, kangelaslugude ja kaunite daamide mõjutusel kujunesid välja tõeliselt õilsate kommetega rüütlid. Rüütlid erinesid varanduse ja võitlusoskuste poolest ning see andis neile ühtekuuluvustunde, mis viiski hiljem rüütliordude tekkele. 11.-12. sajandi rüütlilinnus. Esimesed linnused olid puitehitisest tehtud mis
selgituste ja vastulausetega. 17101850. Balti erikord 1710. aasta rüütelkondade ja linnade kapitulatsioonidega, mida hiljem kinnitasid ka kõik järgnevad tsaarid kuni Aleksander II (18551881), määrati kindlaks Eesti- ja Liivimaa suhe Vene impeeriumiga ja kujunes lõplikult välja nn. Balti erikord (Landesstaat). Tsaari kohapealseteks lepingupartneriteks olid küll ainult aadel ja linnakodanikud, kuid tolleaegsete seisuslike arusaamade järgi kujutasidki nemad endast kogu maad. Baltisaksa seisusliku omavalitsuse tähtsaim organ oli maapäev, kuhu kuulusid kõik immatrikuleeritud s.t. kindlasse nimistusse kantud perekondade aadlikud -- 18. sajandi keskpaigaks ühendasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonnad 324 aadliperekonda. Ehkki oma eesõiguste kaitsel järeleandmatud, ei muutunud rüütelkonnad siiski täiesti suletuks, vaid täiendasid end ise indigenaadiõiguste andmisega uutele suguvõsadele, kelle nimed lisati aadlimatriklisse
valdavalt venelastest. Tuli muidugi ka teiste NSV Liidu rahvaste esindajaid, kuid needki venestusid Eesti tulnukrahvastiku hulgas elades. Siiski leidus sõjajärgsete sisserändajate hulgas märkimisväärne hulk ida-eestlasigi. Nende enamik sulas hoopis põlisrahvastiku koosseisu. Põlisrahvastikuga liitus samuti teatav hulk ingerisoomlastest ja karjalastest sisserändajaid. Need inimesed kujutasidki endast sõjajärgse sisserände normaalset, rahvastikuprotsesside loomuliku kuluga kooskõlas olevat osa. Pärast taasiseseisvumist muutus Eesti jälle väljarändemaaks. Demograafilise kriisi oludes on väljaränne muidugi ebaloomulik, seda põhjustab peamiselt tulnukrahvastiku olemasolu. Ent viimasel ajal on hakanud välja rändama ka põlisrahvastikku kuuluvad noored. Rahvastikuprotsessidega kooskõlas olevat
annaabi.ee 
