Nimetatud koolkondi on vaadeldud ka joonia filosoofiale vastanduva vooluna tolleaegses mõtlemises. Eleaatideks kutsutava mõtlejate rühma väljapaistvaim esindaja on Parmenides (u. 540-480). Tema teos kujutas endast õpetusluuletust, mis on säilinud küll mitte tervikuna, kuid siiski küllalt ulatuslike fragmentidena. Teos jaotub kolme ossa: proloogiks ja kaheks õpetust esitavaks osaks. Proloogi võib käsitleda teoreetilis-maailmamõistmisliku probleemsituatsiooni kujutamisena poeetilistes kujundites. Selles kirjeldab Parmenides iseenda läbielamist: teekonda jumalanna juurde ning kohtumist viimasega. Luuletuse järgmised osad annavad aga teada sellest, mida jumalanna olevat Parmenidesele ütelnud. On tähelepanuväärne, et Parmenides on asetanud oma õpetuse jumalanna suhu – sellisena pretendeerib see enamale kehtivusele kui võiks omada mõtleja pelgalt isiklik arvamus. Luuleteoste niisugune ülesehitus oli tolle aja kreeklaste jaoks küllalt tavakohane
taha, et see tsensuurist läbi pääseks. Mitme autori (Mati Unt, Arvo Valton, Paul-Eerik Rummo) looming radikaliseerus, subjektiviseerus, psühhologiseerus, tihti hüljati realistlik kujutusviis, sotsiaalseid allegooriaid esitati keerulisemal kujul. Kasutati irooniat (Jüri Üdi, Johnny B. Isotamm). Optimistlikud tulevikunägemused kadusid, maailmapilt oli ebakindel, kujundikeeles väljendus see näiteks kinnise või väikese ruumi kujutamisena, millele vastandati piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus (näiteks P-E. Rummo "Põgene, vaba laps" filmist "Viimne reliikvia"). Elustati uuema rahvalaulu ja lorilaulu poeetika, see jätkus 1970. aastate lõpul (H. Runnel). Laulutekstide osakaal suurenes, tuli sisse kõnekeelt. Liiguti eemale klassikalisest luulest. Neid suundumusi mõjutasid 1920.-30. aastate modernism ja sõjajärgne soome kirjandus. Eeskuju andsid ka pagulaskirjanikud Ilmar Laaban ja Kalju Lepik
annaabi.ee 
