muundumislugudest. Koosneb u 200 erinevast muundumisloost. Eleegiad sisaldasid hala sellest, kuidas ta on Musta mere äärde pagendatud ning sõpradest eemal. Neid kirju kasutati palju varauusaja õppetekstides. Tema mõtteterade najal õpiti kõnekunsti. Hõbedane ajajärk (40130) Poliitiline aspekt kadus, vabameelselt enam kirjutada ei tohtinud. Tulemuseks oli see, et kirjandusteoste stiil muutus retoorilisemaks ja kujundlikumaks. Draama oli suhteliselt oluline, kuid enam seda eriti ei etendatud: tekkis lugemisdraama. Autorite seas domineerisid Rooma perifeerias elanud kirjanikud. Seneca kirjutas filosoofilisi teoseid ja puhtaid lugemisdraamasid. Ta kaugenes selgelt kreeka draamade headest tavadest, jubedad stseenid ja veri olid tavalised. Filosoofilised teosed käsitlesid praktilist moraali. Seetõttu oli ta varauusajal hinnatud. Ta propageeris stoikude ideid. Oluline proosakirjanik oli Tacitus
ja leib"). Modernismi tulek eesti proosasse Modernismi esiletulek eesti proosas langeb 1960/70. aastate vahetusse. Kontaktid maailmakirjandusega hakkasid 1970. aastatel küll nõrgenema, kuid varem tõlgitud klassikutele lisandusid James Joyce'i, Marcel Proust' jt teosed. Põhimuudatus puudutas teksti ja tegelikkuse suhet. Kirjandus polnud enam tegelikkuse peegel, kirjanikud hakkasid looma pilte mingitest võimalikest maailmadest suveräänsetest omailmadest. Tekstid muutusid kujundlikumaks, sümboli- ja metafoorirohkeks. Üks peamisi vahendeid tekstimaailma ebareaalseks muutmisel oli absurdimaiguline grotesk, nt Arvo Valtoni puhul. Tegelane polnud enam sotsiaalselt determineeritud karakter, vaid psühholoogiline või filosoofiline probleem. Autori ja tegelase suhe muutus kahes vastupidises suunas: nende vahemaa kas vähenes radikaalselt, nii et tegelane muutus autori teisenduseks
annaabi.ee 
