“Vastuseta” (1991) ja “Armastuse päiv” (1995). Kõigis nimetatud kogudes vahelduvad lüüriline ja lüroeepiline laad, klasikalised luulevormid vabavärsiga. Leebetele ja stabiilsetele värssidele annab vajalikku värvingut Mats Traadi alaline sekkumisvalmidus ja pateetiline maailmaparandamise püüe. Nendes hilisemates kogudes on valdavaks sõna mõjujõu, luule sõnumitäpsuse ja sisukoormuse kasv ning erinevate värsivormide laitmatu valitsemine ja meisterlik kujundiarendus. Mats Traadi luulet on alati väärtustanud mure inimese eetose pärast. Selle nimel on ta katsetanud erinevaid lähenemisaspekte ja väljendusviise, jäädes ometi alati truuks tõele ja iseenesele. Tema küpsusperioodi luulet juhib igatsus valguse, selguse ja puhtuse poole. Parema tuleviku lootust on tugevdamas ühtekuuluvustunne oma maa ja rahvuse põhiväärtustega. Laps olin, kui möödus sõjakolin. Nooruk olin, kui tuli traktorikolin. Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järgi
Kriitiline hinnang kodumaal toimuvasse avaldub eelistavalt sümbolpiltide kaudu, kuigi ei puudu ka ideedeklaratsioonidesse rüütatud, ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles trotslik vastupanutahe saatusele vaheldub nukrusega, kogemishuvi skepsisega ja eneseirooniaga, avali olek absurdiga või elutarga resignatsiooniga. Tema värss on laulev, kujundiarendus pildilt pildile sujuv, vähem teravaid toone ja järske intellektuaalseid kontraste. Luules on ta põliselt lüürik, seda ka poeemidena võetavates või muidu ulatuslikes sariluuletustes. Luulekogud: „Sonetid“, „Vanad majad“, „Reheahi“, „Põlenud puu“, „Pühapäev“, „Ajatu mälestus“, „Suvihari“, „Eikellegi maa“, „Allikad silla juures“, „Süda ei põle ära“. 18) Eesti pagulasluule põhisuundumusi ja autoreid
annaabi.ee 
