Ta taltsutas metsloomi ja õpetas teiste muistsete kangelastega inimestele maaharimist. Inimeste tekkemüüt Kuid enim tuntakse Nüwad seetõttu, et just tema lõi savist või mudast inimesed. Ühel päeval, mil Nüwa maailmas ringi jalutas, valdas teda tunne, et midagi puudub ja igatses enesele seltsi. Ta istus jõekaldale maha ja vaadates oma peegeldust vees, hakkas jõemudaga mängima. Pikemalt asja üle juurdlemata voolis ta savist väikese kujukese. Kuid selle asemel, et kujukesele endasarnast saba voolida, tegi ta sellele jalad. Kui Nüwa voolimise lõpetas, asetas ta figuuri maapinnale ja too elustas viivitamatult ning hakkas õnnelikult tantsima ja laulma. Nüwa oli oma kätetööga sedavõrd rahul, et otsustas kogu maailma inimestega täita. Ta töötas, kuni pimedus maale laskus, ja niipea kui päike taas tõusis, jätkas ta jälle. Ehkki loodud inimesed kadusid tal peagi silmist, kuulis ta siiski nende hääli ja nii ei tundnud ta end enam kunagi üksildasena
See on protsess, mis muudab meelt. See on üks meditatsiooniliik (3.). Teine meditatsiooniliik on keskendumine objektile või teemale. Näiteks siis püsimatuse või tsüklilise olemasolu viletsuse üle mediteerimine. See tähendab, et mõtiskletakse asjade püsimatuse üle või haiguste, vananemise, surma, maailma viletsuse üle. Või mõtiskletakse budaloomuse heade omaduste üle. Või tehakse samtha meditatsiooni, mis tähendab, et keskendutakse valgusele või kujukesele vms. Luuakse pilt ja keskendutakse sellele. Selline on meditatsioon objektiga (3.). Kolmas liik on kujustamine. See tähendab mandala või jumaluse üle mediteerimist. Jumalus ei eksisteeri füüsiliselt, vaid jumaluse füüsiline vorm kujustatakse täielikult enda ette ja siis püütakse kujustatuga suhelda. Või kujustatakse ennast Tara või Avalokitesvarana. Siis mõeldakse, et ma olen. Tara või ma olen Avalokitesvara. Selline on kujustamise meditatsioon
Püüa ara pöörata õnnetust, mida tige poiss võib sünnitada.» Emmi noogutas tummalt pead, pakkus jumalagajätmiseks vanamehele käekest ning ütles kartlikult Jaanuse poole piiludes: «Jumalaga!» «Jumalaga!» vastas see järsult, ilma et kordagi silmi oleks üles tõstnud. Emmi ergutas hobust ja ruttas vennale järele. Jaanus ei liikunud paigast, vaid vahtis kohku-nult, üksisilmi kaugenevale' kujukesele järele. Poisi südamesse tikkus salasammul kahetsus ja 37 pahameel iseenese üle. Kahetsuse hääl sosistas tungivalt: «Sa oled kergemeelselt suure varanduse ära raisanud. Parem järk su elust on otsas, sa ei näe sõpru enam iialgi . . . » Prohveti-Pärt uuris natuke aega poisi näojooni, pani siis käe ta õlale ja ütles lahkelt: «Noh, noor sõber, kas jääd mulle veel seltsiks või ruttad ka kõdu poole?» Jaanus äigas käega üle otsaesise ja kohmas: «Koju, muidugi koju.»
annaabi.ee 
