tehnoloogia ja on palju tehtud angerjakasvatuse arendamiseks. Ameerika panus kalakasvatusse sai alguse vikerforelli kodustaisest . Tänapäeval on see kala levinud kogu ma a i lma s . Kuigi kalade kunstliku paljundamise põhimõttelise võimaluse avastas saksa teadlane Jacobi, kuulub selles vallas töökindla tehnoloogia väljatöötamise au venelastele (Vrasski, Konrat). Nemad arendasid välja kogu maailmas tänapäeval kasutatava kuivviljastamise meetodi. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Kaubaks kasvatatakse nelja liiki kalu vikerforell üle 700 tonni, karpkala 50 tonni, angerjas üle 40 tonni, siberi tuur 30 tonni. Ühtliiki selgrootuid jõevähk alla tonni. Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) 3
marjateri oli kogu saadud marjakoguses. Täpselt saab loendada silmtäpp-marja, mis talub tõstmist marjakühvliga. Seda meetodit kasutatakse marja edasimüümisel. Kühvliks on plastplaat, milles on kindel arv, näiteks 25 × 25 see tähendab 625 marjatera läbimõõdule vastavat süvendit. Täpne marjaterade arv saadakse teada ka automaadiga sorteerimisel, kui kõik marjaterad käivad läbi foto elemendi eest. MARJA VILJASTAMINE Forellikasvatuses kasutatakse marja kuivviljastamise meetodit. Kalast kuivalt (marja puhul koos teatud koguse ovariaalvedelikuga) puhastesse plast- või emailnõudesse lüpstud marja ja niiska saab säilitada jahedas (0–2 °C temperatuuril) ja kuivamise eest kaitstuna eluvõimelisena rohkem kui 24 tundi. Kui niisk on lüpstud hermeetiliselt suletavatesse 100–200 ml kilekottidesse (nn minigripid), mis täidetakse hapnikuga, võib see 0 °C lähedasel temperatuuril säilida elu- ja viljastamisvõimelisena mitu päeva.
annaabi.ee 
