a. Mikrobioloogiline riknemine b. Kalade nakkushaigus c. Reaktsioon karotinoidi sisaldavale toidule 15.Konservikarbi sisu võib värvuda hallikaks ja omandada metalse maitse, sest a. Karbi pinnad on vähese korrosioonikaitsega b. Konservis on soola kontsentratsioon liiga suur c. Kala liik ei ole sobiv konserveerimiseks 16.Segasoolamine on a. Soolamismeetod, kus iga päev segatakse soolatavaid kalu puust labaga b. Soolamismeetod, kus kasutatakse kuivsoola ja soolvett c. Soolamismeetod, kus soolatakse koos erinevat liiki kalu 17.„Kaaviar“ on a. Punane kalamari b. Helehall kalamari c. Must kalamari 18.„Kaaviari“ valmistatakse a. Soomkalade marjast b. Siiglaste marjast c. Tuurlaste marjast 19.Tarrendtoodete peamiseks riknemise põhjuseks on a. Halofiilsed bakterid b. Pärmseened c. Hallitusseened 20.Suitsutusprotsessi juures on laagerdamine vajalik a. Et kalalt nõrguks liigne vedelik b
õllemaitsmispeol eraldi söögikorrana lausa praetud heeringapäid. Loomulikult lasti ka heeringatel endil heamaitsta. Soolaheeringa suhteline populaarsus põhines mitmetel tõdedel. Esiteks, paastu ajal liha süüa ei tohtinud, kala aga küll. Teiseks, erinevalt soolalihast säilis heeringas tolleaegsetes tingimustes paremini. Kolmandaks, heeringas oli valgu- ja rasvarikas kala, mis selleaegsete inimeste maitsmismeeltele eriti tervitatav oli. Hansa kaupmehed müüsid kuivsoola heeringat, mille veesisaldus oli väike, kuivaine kogus aga suhteliselt suur. Vähetähtis polnud seegi, et tünnidesse soolatud heeringat oli hõlbus igasugustes moonavoorides ja laevareisidel kaasa vedada. Heeringat söödi pidusöökidel üsna ohtrasti, kusjuures nii kuivatatud, soolatud, praetud kui ka suitsutatud kujul. Ehkki keskajal nautisid heeringaid peamiselt jõukamad linnakodanikud, said ka vaesemad inimesed harva seda kala maitsta. Nimelt jagati heeringaid mõnikord vaestele ja
annaabi.ee 
