sest sõltuvalt kohalikest oludest võib detailkuivenduskraave vahetult juhtida suublasse ja vahepealseid elemente polegi vaja.Olenevalt detailvõrgu paigutusest tehakse vahet laus- ja valikkuivenduse vahel. Lauskuivenduse korral paiknevad kuivendajad kogu kuivendataval maa-alal korrapäraselt, kindlate vahekaugustega. Valikkuivendust iseloomustab kraavide ebakorrapärane paigutus piki lohke ja nõgusid. KUIVENDUSNORM. Kuivendusnormi (z) all mõistetakse põhjavee sügavust maapinnast kraavidevahelise ala keskkohas. TURBA VAJUMINE. Kuivendamise tulemusena soopind vajub. Veehulk väheneb. Aeglast, kuid püsivat soopinna vajumist põhjustab pealmise turbakihi lagunemine, selle mineraliseerumine. Turbamaa sage harimine suurendab turbakihi mineraliseerumist. Vajumise suurus sõltub vee sisaldusest, kuivenduse sügavusest jne. Kõige intensiivsem turba vajumine 2-3 aastat peale kuivendamist. KUIVENDUSVÕRGU PAIGUTUS
See tähendab, et kuivendamisega taotletakse mulla aktiivkihis sellist niiskusreiimi, mis tagaks maksimaalse saagikuse (juurdekasvu). Kuid masinate kasutamisel on oluline ka pinnase kandevõime. Kuivendusintensiivsuse kriteeriumiks on laialt tuntud kuivendusnorm. Kuivendusintensiivsuse kriteerium on mõõdetav kvantitatiivne suurus, mida saab aluseks võtta reguleeriva võrgu projekteerimisel ja rajatud kuivendussüsteemi kvaliteedi hindamisel. Kuivendusnormi (z) all mõistetakse põhjavee sügavust maapinnast kraavidevahelise ala keskkohas. Kuivenduskraavide vahekaugus. Kuivenduskraavide vahekaugused sõltuvad kasvukohatüübist ja mullastikuoludest. Kuivenduskraavide vahekaugus võetakse selline, mis tagab esmajoones pinnavee kiire äravoolu. Seda ülesannet täidab hästi kraavkuivendus. Edasi alandatakse põhjaveetaset juba kuivendusvõrgu ja metsa transpiratsiooni koosmõjul. Esmalt
selline, mis tagab põllutöömasinate tööks vajaliku pinnase tugevuse nn. kriitilistel perioodidel - kevadise maaharimise ja sügiseste koristustööde ajal. Kuivendusintensiivsuse kriteeriumiks oleks õige võtta mulla aktiivkihi niiskus, sest sellest sõltuvad otseselt mõlemad intensiivsuse alused - taimekasvutingimused ja pinnase kandevõime. Et mulla niiskuse määramine on metoodiliselt tülikas, kasutatakse kuivendusintensiivsuse kriteeriumina kas kuivendusnormi või põhjavee taseme alanemise kiirust. 34. Millest sõltub reguleeriva võrgu (kraavid, dreenid) vahekaugus? Kaavide vahekaugus oleneb maapinna langust - mida suurem on lang, seda kiiremini jõuab vesi kraavidesse ja seda suuremad võivad olla kraavide vahekaugused. Kuivendajate vahekaugus oleneb nende sügavusest ja maa kasutusviisist.. Dreenide vahekaugus on peamiseks teguriks, mis määrab kuivenduse intensiivsuse ja seega ka kuivendussüsteemide ehitusmaksumuse. 35
·raudbetoon kindlustust- kraavi põhja ja nõlvajalami kindlustamiseks ·nõlvade mätastamine- iseseisev kindlustusviis, millega ühendatakse nõlvajalami kindlustamine ·nõlvade murustamine- nõlvade kindlustamisviis 34)Millised on kuivendusintensiivsuse alus ja kriteeriumid? Kriteeriumiteks on kuivendusnorm (põhjavee sügavus maapinnast) ja põhjaveetaseme alanemiskiirus. Kuivendusintensiivsuse kriteeriumid: Kuivendussüsteem peab tagama teatava kuivendusnormi, mis sõltub ala kasutusviisist. Parkides, haljasaladel on see seotud ka puude ja põõsaste liikidega (keskmiselt paplil 0,4 m, männil 1,0 m). Üldsanitaartingimustest lähtudes on kuivendusnormiks 1,5 m. Hoonete keldrite, tunnelite kaitsmiseks peab põhjavesi olema selle alusest 0,5 m allpool. Spordiväljakutel võetakse mõnikord kriteeriumiks pinnavee eemaldamiseks vajalik aeg. Kuivendusintensiivsuse kriteerium on kokkuvõtlikult nõue, mida esitab põllumajanduslik tootmine maaparandusele
ainult juhul, kui sellel maal tagatakse maaparandussüsteemide nõuetekohane toimimine. Tulevikule mõeldes peab arvestama ka kliima edasise muutumisega. On prognoositud, et ilmastik muutub ebastabiilsemaks, kevadine äravool väheneb ja sügisene suureneb. See tähendab, et kuigi vegetatsiooniperiood pikeneb, ei tarvitse pikeneda põllutööde periood, kui maade kuivendusintensiivsuse tõstmisega ei tagata sügiseseks koristusperioodiks vajalikku kuivendusnormi. Kuigi sademete aastamaht ületab oluliselt aurumise, ei ole sademete jaotus vegetatsiooniperioodil ja aastate lõikes ühtlane. Küllalt sageli võib ette tulla lühemaid või pikemaid põuaperioode, mis põhjustavad olulisi saagikadusid eriti köögiviljapõldudel ning puuvilja- ja marjaaedades. Ilmastikuriskide vähendamiseks ja stabiilsete saakide saamiseks on vajalik tähelepanu pöörata ka niisutussüsteemide rajamisele ja toimimisele. On tekkinud vajadus
annaabi.ee 
