Kuivendussüsteemis võib puududa üks või mitu ülalnimetatud elementidest, sest sõltuvalt kohalikest oludest võib detailkuivenduskraave vahetult juhtida suublasse ja vahepealseid elemente polegi vaja.Olenevalt detailvõrgu paigutusest tehakse vahet laus- ja valikkuivenduse vahel. Lauskuivenduse korral paiknevad kuivendajad kogu kuivendataval maa-alal korrapäraselt, kindlate vahekaugustega. Valikkuivendust iseloomustab kraavide ebakorrapärane paigutus piki lohke ja nõgusid. KUIVENDUSNORM. Kuivendusnormi (z) all mõistetakse põhjavee sügavust maapinnast kraavidevahelise ala keskkohas. TURBA VAJUMINE. Kuivendamise tulemusena soopind vajub. Veehulk väheneb. Aeglast, kuid püsivat soopinna vajumist põhjustab pealmise turbakihi lagunemine, selle mineraliseerumine. Turbamaa sage harimine suurendab turbakihi mineraliseerumist. Vajumise suurus sõltub vee sisaldusest, kuivenduse sügavusest jne. Kõige intensiivsem turba vajumine 2-3 aastat peale kuivendamist.
Kokku kestab raba väljaehitamine 3 aastat, raskesti kuivendatavates rabades 4...5 aastat. Vastavalt soopinna mahatöötamisele tuleb kraave süvendada ja otsadreene sügavamale asetada. Viimane on küllaltki tülikas operatsioon. Enamuses tehakse käsitsi. On püütud ka mehhaniseerida. Plasttorude korral on võimalik neid välja tõmmata (6 m pikkused 110 mm plasttorud on siledad, tugevad korduvalt kasutatavad, otstes pressitud restid). Kuivendusnorm on arvutuslik lubatav minimaalne põhjavee sügavus kraavide vahe keskkohal. Turba kuivamise kiirus oleneb kuivenduse intensiivsusest. See seletub asjaoluga, et niiskuse eemaldamine ülemisest horisondist toimub nii päikese kiirguse st. aurumise kui ka infiltratsiooni teel alumistesse kihtidesse. . Kõrge põhjaveeaseme korral vesi tõuseb kapillaare mööda üles ja toimub hoopis niiskumine või 3 kuivamisprotsess aeglustub
(puude) kasvutingimuste või pinnase kandevõime parandamiseks. See ei ole konkreetselt mõõdetav suurus. Kuivendusintensiivsuse klassikaliseks aluseks on taimekasvutingimused. See tähendab, et kuivendamisega taotletakse mulla aktiivkihis sellist niiskusreiimi, mis tagaks maksimaalse saagikuse (juurdekasvu). Kuid masinate kasutamisel on oluline ka pinnase kandevõime. Kuivendusintensiivsuse kriteeriumiks on laialt tuntud kuivendusnorm. Kuivendusintensiivsuse kriteerium on mõõdetav kvantitatiivne suurus, mida saab aluseks võtta reguleeriva võrgu projekteerimisel ja rajatud kuivendussüsteemi kvaliteedi hindamisel. Kuivendusnormi (z) all mõistetakse põhjavee sügavust maapinnast kraavidevahelise ala keskkohas. Kuivenduskraavide vahekaugus. Kuivenduskraavide vahekaugused sõltuvad kasvukohatüübist ja mullastikuoludest. Kuivenduskraavide vahekaugus võetakse selline, mis
Kindlustusviisid on: ·puitkindlustust- nõlvajalami kindlustamiseks hagupunutis, - laud- ja lattkindlustus ·kivikindlustust- kindlustatakse truupide ja sildade ümbrust, kiirvoolusid, astanguid ·raudbetoon kindlustust- kraavi põhja ja nõlvajalami kindlustamiseks ·nõlvade mätastamine- iseseisev kindlustusviis, millega ühendatakse nõlvajalami kindlustamine ·nõlvade murustamine- nõlvade kindlustamisviis 34)Millised on kuivendusintensiivsuse alus ja kriteeriumid? Kriteeriumiteks on kuivendusnorm (põhjavee sügavus maapinnast) ja põhjaveetaseme alanemiskiirus. Kuivendusintensiivsuse kriteeriumid: Kuivendussüsteem peab tagama teatava kuivendusnormi, mis sõltub ala kasutusviisist. Parkides, haljasaladel on see seotud ka puude ja põõsaste liikidega (keskmiselt paplil 0,4 m, männil 1,0 m). Üldsanitaartingimustest lähtudes on kuivendusnormiks 1,5 m. Hoonete keldrite, tunnelite kaitsmiseks peab põhjavesi olema selle alusest 0,5 m allpool
annaabi.ee 
