1.2. Elupaik Apteegikaan kui kahepaikne. Apteegikaan elab nii vees kui ka maismaal. Vastupidi kitsamas mõistes kahepaiksetele veedab ta suurema osa ajast siiski vees ning suundub kuivale maale üksnes sigima. Apteegikaan on stenotoopne liik, kes eelistab mudase põhjaga, rohke vee- ja kaldataimestikuga väikesi magedaveelisi seisuveekogusid (väikejärved, tiigid, sooloigud jms.). Ta võib edukalt asustada ka mahajäetud karjääride tiike. Apteegikaan elab ka ajutistes, kuivavates seisuveekogudes. Ta talub vee väiksemat hapnikusisaldust kui enamik teisi meie kaaniliike. Tema elupaigad võivad paikneda nii põllumajandus- kui ka poollooduslikus ja looduslikus maastikus (metsad, niidud, sood). Kuna apteegikaan on parasiit, peab tema elupaikades kindlasti leiduma peremeesorganisme, peamiselt kahepaikseid ja imetajaid. 4 Apteegikaan on katkendliku levikuga liik, kes ei ela ka oma levila keskel Lõuna-Euroopas
punaka varjundiga. Tekibpeam. Keemilisel settimisel merelahtedes. Maapinna tingimustes ühineb veega, paisub ja läheb üle kipsiks. Kips CaSO4.2H2O. 32,5% CaO, 46,6% SO3, 20,9 H2O. Kristalliseerub monikliinselt. Kristallid enamasti tahveljad. Iseloomulikud „pääsusaba-kaksikud“. Tihti esineb ka peeneteraliste agregaatidena või asbestitaoliste kiusliste kihtidena. K 1,5-2 (küünega kriimustatav), E 2,3. Värvus valge, üksikud kristallid on vesiselged. Kõige rohkem tekib kipsi kuivavates järvedes või merelahtedes, kus kips kristalliseerub välja vee aurumise algstaadiumis. Kuumutatud kips mood. veega segatult kiirestitarduva massi, mida kasut. ehitustel, kirurgjas jne. Fosfaadid Apatiit – Ca5/PO4/3/F/Cl/. Sageli leidub looduses puhtaid fluorapatiite, harvemini kloorapatiite. Kristalliseerub heksagonaalselt, kuid mood. ka teralisi peitkristalseid ja muldseid agregaate. K 5, E 3,2. Värvuselt enamasti hele- või tumeroheline, sinine, kollane, pruun, violetne, ka vesiselge
annaabi.ee 
