See iidne manner hõlmas osa Põhja-Ameerikast, Gröönimaast ja Lääne Euroopast. Devoni ajastu oli kõige edukam kopskaladele. Tänapäeval on neist säilinud ainult kolm perekonda: üks Lõuna Ameerikas, üks Austraalias ja üks Aafrikas. Austraalia liik Neoceratodus on nii sarnane Triiase ajastu liigile Ceratodus, et seda võiks pidada "elavaks kivistiseks". Kopskalad on nimetatud oma kopsude järgi, mis võimaldasid neil hingata, kui nad olid lõksu jäänud kuivavasse veekogusse kuival aastaajal. Oletatakse, et sellised kopsud olid olemas juba Devoni ajastul. Samasugused kopsud olid ka Devoni aegsetel vihtuimsetel kaladel. Enamus neist elasid magedas vees, 8 ainult tsölankantiidid elasid ookeanides. Üks liik on tänapäevani säilinud. See avastati 1938 aastal Madagaskari lähedalt. Nii kopskalad kui ka vihtuimsed kadusid peale Devonit, kuid jätsid olulise evolutsioonilise pärandi. Vihtuimsed kalad on kõigi
alles teose lõpupoole. Otakuzi poeg suhted äia ja pojaga/Poja suhteid vanaonuga analüüsitakse poja kandidaaditöö kaitsmise näitel. Normurad valmistub kaitsma oma kandidaaditööd, mille teemaks äravooluvee korduv kasutamine niisutamisel. Kaitsmisel on tulnud ka tema vanaonu Naimdzon Samuradov, kes on sama teemat uurinud terve elu. Kaitsmisel puhkeb tal äge diskussioon Mormurati juhendajaga, kes on kunagi oma mõju kasutades läbi kukutanud tema prohketi, mille teemaks oli vee juhtimine kuivavasse Araali merre, propageerides ise vaadet, et kogu Kesk-Aasiat niisutamisprobleeme saab lahendada Siberi jõgede juhtimisega Kesk-Aasiasse (Naimdzon peab seda esilagu teostamatuks, arvates, et selleks ajaks, kui see teostatavaks osutub, on Araali merei ammu kuivanud järelikult peab esialgu parandama Araali mere hüdribioloogilist olukorda). Naimdzon seab juhendaja kompetentsuse kahtluse alla, tuues välja, et äravooluvee korduval kasutamisel satub pinnasesse liialt
annaabi.ee 
