(342 km2), Ulila, Emajõe-Suursoo) • Peipsi nõo lõunaosa ( Enamasti rabad liivadel, madalsood üleujutatavates piirkondades; Meelva, Uulika, Kalsa) VIII Lõuna – Eesti kõrgustike väikeste soode valdkond (18%) • Kõrgustike orustatud alad ja kõrgustikevahelised nõod (Sügavad kitsad ürgorud lavajal kõrgendikul. Hea drenaaž. Sood orgudes,järvelise tekkega, madalsood. Kerreti, Meenikunno, Kuiksilla,) • Moreenkingustike alad (Otepää, Haanja ja Karula kõrgustik. Sood väikestes küngastevahelistes sulg-ja avalohkudes. Kirikumäe, Remmeski, Kivestmäe, Vällamäe) Soode elustik, loomaderühmade erilised soodele omased tunnused. Soodega seotud elusorganismid Taimed (samblad, soontaimed) Samblikud Madalsoo • Tarnad, kõrrelised, pilliroog, villpead, madalsoosamblad, (sh turbasamblad), sõnajalgtaimed, sarikalised, pajud, porss, kased, mänd,
piiranud. Kuivendusest rikkumata soode osakaal on meil ainult 5 %. Õhukese turbakihiga kaetud alasid, kus enamasti kasvab mets, on 3-4 korda rohkem. Suurem osa meie soid on väikesed. Soostumise poolest oleme maailmas Soome järel teisel kohal, meile järgneb Kanada (u 12 % pindalast). --- 95 Eesti kliima on kogu jääajajärgsel perioodil olnud soode tekkeks soodne. Kõige varem hakkasid sood kujunema Kagu-Eestis. Vanimateks soodeks loetakse Väikese Emajõe keskjooksul asuvat Kuiksilla sood, mille vanuseks hinnatakse u 10.000 aastat ja Linnusaare raba Endla soostikus. Ka Soomaal on sama vanusega nt Valgeraba ja Öördi raba. Eestis on sood levinud üle kogu territooriumi, kõige enam leidub neid Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madalikul. Vähem soostunud on need maa-alad, kus vete äravool on suhteliselt hea, nt Lääne-Eesti rannikualal ja
annaabi.ee 
