Peamiselt on tegemist lainja moreentasandikuga, mida liigestavad mitmel pool voored. Üsna suurel osal, peamiselt järve lähistel muistse Võrtsjärve alal, on levinud sootasandikud (need on endised jääjärvede kuhjetasandikud, millele on jääajajärgsel ajal kuhjunud soosetted). Seoses muistse Võrtsjärve praegusest suurema ulatusega leidub mõnel pool, peamiselt järvest idas (Vehendi ümbruses), endisi rannamoodustusi (luited). Jääjärvede kuhjetasandikke leidub ka Võrtsjärvest põhja pool (Väikese Emajõe orundis). Kuigi Võrtsjärve ase on tüüpiline liustikukündenõgu, kus kõikide jäätumiste ajal valdas kulutus, paljandub aluspõhi siiski vaid vähestes kohtades (Tammel, Trepimäel, Limnoloogiajaama juures). Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine.
(kuhjetasandikud, limnomõhnad, mõhnaterrassid, kuhjerannavormid jmt), vähem on liustiku serva taguseid (osa limnomõhnu) või liustiku serva esiseid vorme (osa mõhnaterrasse). Kulutusvormidest on kõige rohkem murrutus- ehk abrasioonitasandikke ja mitmesuguseid murrutusvorme (näiteks astanguid ja nõlvu). On ka kuhje- ja murrutusvormide vahelisi üleminekuvorme (näiteks murrutuskuhjetasandikud). Laiaulatuslikke jääjärvede kuhjetasandikke on ainult Madal-Eestis: Alutagusel, Võrtsjärve ja Peipsi madalikul ning Kõrvemaal. Vooluveetekkeliste pinnavormide seas eristatakse nõlvavoolu- ja sängitekkelisi pinnavorme. Esimesse rühma kuuluvad kindla voolusängita ajutise veevoolu lausalise uhtmise (pindmise uhtmise, nõlvaerosiooni) ja uhtsetete ehk deluviaalsetete ehk deluuviumi kuhjumise tulemusena kujunenud pinnavormid, teise rühma ajutise sängivoolu tekkelised
annaabi.ee 
