Lõvitapmine oli rituaal, mida võis sooritada ainult kuningas ning see oli tema võimu sümboolseks demonstratsiooniks. Inimesi on kujutatud külgvaates, kuigi vahetevahel on nende õlad siiski pööratud otse ning ei ole kasutatud perspektiivi saavutamiseks nn vähendamise tehnikat. Linnade piiramise, lahingu- ja jahistseenides on siiski tihtipeale perspektiivi, mis moodustus peamiselt objektide stseenide kaupa üksteise peale kuhjamises, kuid vahest ka diagrammiliste ja linnulennult vaadete abil. Reljeefidel kujutatud inimesed olid päris kohmakad. Väga hästi antakse edasi detaile - käte ja jalgade lihaseid, relvi, riietust jne. Kuid anatoomia seisukohalt ei ole täpsed. Kogu kujutavale kunstile on omane üldistamine ja stiliseerimine, eriti valitsejafiguuride juures. Kõrvale jäeti inimeste isikupärased tunnused ja loodi üldistatud tüüpe (st valitseja kui niisugune)
liiki. Autor seadis endale ülesandeks paljastada kaasaja pahesid.Opereerib nimedega minevikust, vaid alamkihti kuuluvad isikud, ent annab mõista, et räägib kaasaja inimestest. Tema selle perioodi satiirid on deklamaatorlikus stiilis kirjutatud invektiivid rooma elu pahede ja hädade vastu. Deklamaatorlikkus avaldub alatitest pöördumistes lugeja poole, nördimust väljendavais hüüatustes, hüperboolides, eredate kujundite kuhjamises ja silmatorkavais ootamatutes üldistustes. Kirjeldab toreda pealinna kehvikute elu, idealiseerib maaelu. Kujutab intelligentsete elukutsete esindajate viletsat olukorda, kõneldakse klientide alandamisest. Ründab manduvat aristokraatiat. Satiirides on palju liialdusi, skandaalsust, ent samas puudutab I rida tõsiseid ja olulisi Rooma ü-konna väärnähtusi. Loomingu teises pooles siirdub vihaselt satiirilt filosoofilise diatriibile. Kõneleb ebamõistlikest soovidest,
annaabi.ee 
