Meriroosahven meelitab jälitaja meriroosi kombitsate vahele, kus meriroos ta halvab ja seedib ning meriroosahven hiljem sööb selle jäänuseid. Peale ,,ühistoidu" söövad meriroosahvenad ka planktoni koostissosaks olevaid vähilaadseid ning korallrifil kasvavaid vetikaliike. Meriroosahven puhastab meriroosi väljaheidetest kui ka sööb tema surnuid kombitsate otsi. Meriroosahvenate kudemisaeg on troopilistes vetes aastaringselt. Nende kudemispaikadeks on merepõhjas asuvad korallid või kaljud. Võimalikult lähedale oma elupaigale, kus meriroosi kombitsad saavad kaitsta marja. Marjad munetakse kivile, mille eest hoolitseb 4 5 päeva isane. Mõnedel liikidel hoolitsevad isased oma järglasi, kuni nad on leidnud oma meriroosi. Muudel juhtudel aga liiguvad pojad merehoovusest kantuna ranniku suunas ning jäävad sinna kuni suguküpsuse saavutamiseni. Meriroosahvenaid esineb Punases meres, India ookeanis ning Vaikse ookeani troopilistes
Täiskasvanuna on ta kehapikkus 30...50 cm ning kaal 0,7...2 kg. Ta on üsna tavaline kala, kes asustab kogu Läänemerd. Eestis elab siig erineva sagedusega kõikides rannikuvetes ning Pärnu ja Narva jões. Merisiig on külma ja selge vee elanik, kes elutseb vähese soolsusega merelahtedes ning jõgede suudmetes. Siiad eelistavad koguneda parvedesse ning liiguvad rohkem põhjalähedastes veekihtides. Kudemiseks võivad nad siirduda jõgedesse, kuid ei pruugi seda teha. Enim meeldivateks kudemispaikadeks on madalad, lainetuse eest kaitstud merelahed, kus on kõva liiva-, kruusa- või kivipõhi. Siiad koevad hilissügisel oktoobri lõpust detsembrini. Kuigi siig on üldiselt päevase eluviisiga, toimub kudemine õhtuhämaruses või öö varjus. Marja ja niisa heitmine toimub veepinnal. Pärast kudemist läheb paar lahku, kumbki osapool leiab omale aga uue partneri. Kogenud kalurid räägivad, et siiad tekitavad veepinnal järsult suunda muutes
annaabi.ee 
