seega ma pean mäletama oma elu lõppuni inimesi ja kohta kus ma üles kasvasin. Minule on väga armsaks saanud minu kodupaik ja sealsed inimesed, kes ajavad mind naerma kuid vahel ka nutma , kuid ma ei kujuta ette et ma neid ei mäletaks kui ma olen juba vana. Ma tahan väga mäletada oma vanaema jutustusi tema, elust ,kuidas nemad elasid lapsena ja koolis käisid ja rääkida oma lastelastele edasi kuidas, minu vanema elas.. Minu meelest on vahva kui vanaema räägib oma elust ja kudasi tal silmad särama löövad.Ma usun väga et minu vanaema jutustused on kui pärlid, mida tuleb kaasas kanda elu lõppuni, Noorus on seda väärt et, mäletada oma elust iga hetke ja sellepärast soovin meeles hoida nii häid kuid halbu asju ,mis on juhtunud minu ELUS. Võibolla on minu mälestuse pagas väike, kuid sellest hoolimata minule väga kallis, mida eales ei sooviks unustada. Ma usun et elu on liiga lühike et, midagi kahetsedA.
" Laertes: "Mind juhtige, mu kuningas; veel parem- seadge nii, et ise tööriist olen." (Lk 99) Laeres pakub variante kuidas tappa Hamletit " Ei tohiks..." (LK 101). 4. Mis ajendab teda ( L.) tegutsema? ( motiivid, tunded) Laertes tuleb tagasi ja saab teada, et ta isa on surnud. Hiljema saab veel tead, et Ophelia on uppunud, see teeb kättemaksu iha veel suuremaks. (Lk 102) Ta tahab Hamletile kätte maksta. Laertes: " Kus minu isa on?" Kuningas: "On surnud." Laertes: Kudasi suri ta? mind ärge tüssake! Käi põrgu, truudus, kuradile, vanded, ning arm ja õigsus alla haua olen, et ma ei hooli kummastki maailmast, mis tuleb, tulgu, kui vaid kuhjaga ma tasun isa surma!" (Lk 93-94) LK 101 Laertes: Ma lõikan kirikus tal kõri läbi. Sealt allapoole edasi. LK 96 LK 93 - Laertes vihane kuninga peale, kuna arvab algul, et tema tappis ta isa. LK 98 Laertes:.. Kuid ma tasun kätte
Mul olli kaits ääd penni, Tuk ja Krats. Ja sis nuu olliva nii ää et, kui ma nime `järgi `lehmä õigassi enne et: «Kirjäss kossa läät sääl», sis ta `tundse (= tundis) joba ärä. «Tuk võta Kirjäst, Krats võta Kirjäst» sis ta `käändse kohe `ümbre. Nii et ma `saie lehmäkarja man küländ `lulli lüvvä. Sis mul olli joba raamatit üten (= ühes) ja mul olli eegeldämise tüüd üten ja. Lugesi raamatit ja, vahel eegeldi, tei (= tegin) käsitüüd ja, ja kudasi (= kudusin) midägine ja. Sääl olli jo paremb olek. No sis olli joba suuremb ka veidikese. Aga kui kiiniaig `välä tulli, parmu tulliva, no sis `joosiva kurjavaimu vahel `võssa küll käest ärä. Nii et mõnikõrd `võtseva `õkva iku vallale (= nutu lahti), kui kõik `mõtsa, `suurte `mõtsa `sisse `lätsivä laiali. Ei `julgu ämp tõisi `o·smagi minnä ja ei saa kätte sis. Ku vahel suure ikuga `tulli ainaliste manu, sis `tulli `jälle kas esä vai vai
annaabi.ee 
