allegooria, kujund, stiil. Mõneti on ta isegi parem kirjandus, kujundi loomine on siin suhteliselt kergem; mõneti jälle kehvem, kehven sellepärast, et kõige aluseks on ikkagi sõna, millele pilt ühel või teisel kujul truuks peab jääma...// Sõna kirjanduses, kui nii võtta, on ise inimene..." Tõsi ta on. Raamatut lugedes on tunda, kuidas Nabokov on end oma sõnade sisse kirjutanud, on tunda kirjaniku püüdu seletada lahti toimunu. Siin ilmebki koht, kus eriti Kubricu film jääb mõistmise tasandil tugevasti alla romaanile. Dialoogist piisab vaid harvadel juhtudel selleks, et suuta tõeliselt süübida tegelaste higeellu. Nabokovi "Lolita" koosneb suuremalt jaolt Humberti mõtete ja tunnete kirjapanekul. Räägitud sõnad ja laused ütlevad tegelikult niivõrd vähe. Sageli ei suudeta aga filmides sisemonoloogi piisavalt või piisava oskuslikkusega kasutada nagu seda reeglina tehakse romaanis
ja politseiniku poeg" ning "Lilled Algernonile" ent saab minu käest siiski nelja, ilmselt sagedasima hinde BAASis. Kokkuvõttele pole midagi lisada; venepärast slängi on tõesti palju (koos seletustega raamatu lõpus) ning Alexi lemmikkoht oli "Korova milkbar". Huvitav, kuidas siinne rahvas tulevase tõlke vastu võtab, reaktsioon vene-eesti segakeelt patravatele pahelistele poisikestele on ilmselt midagi muud kui mujal maailmas... Olles juhtunud 2 korda nägema raamatu järgi tehtud Kubricu filmi, ei pakkunud lugemine enam erilisi üllatusi, kui välja arvata veider vene laenudest kubisev släng, milles minategelane oma lugu pajatab. Sünge ja meisterlik lugu, ka nüüd, 40 aastat peale kirjutamist. Sisust, niipalju kui vajalik, on Andri kirjutanud, sellele pole midagi lisada, niisamuti kui pole tegelikult oluline, kui täpselt film raamatu sündmustikku järgib. Viimast peatükki pean aga muide oluliseks, sest kui täpsemalt süveneda, siis ei
annaabi.ee 
