meeldima, siis jõudis keegi teine oma kosjadega ikka ette. Aga kahju Hansul sellest ei olnud. Toapoiss Intsu kohates andis Ints Hansule tosin aluspükse, mille mõisahärra oli endale tellinud. Aidamees ja Mall otsustasid teha suure ja võimsa krati. Kubjas Hans tahtis teha lumest kratti, tegigi ning hakkas sõstraid võtma, et vanapaganale kolm tilka "verd" anda, kuid siis torkas vanapagan teda õlga ning võttis ise verd. Kui kratt ärkas ellu, rääkis ta kubjasega uhkeid sõnu kasutades ja ütles et ta on voolanud jõena mööda linnu, lennanud auruna ja nüüd sai ta lumena võime rääkida. Hiigelsuur kratt läks põlema. Suur koll tuli rehepapi juurde inimliha sööma, tulemuseta üritas rehepapp teda ümber veenda ning lõpuks virutas talle pihlakapuust tehtud vemblaga, koll palus halastust ning leppisid kokku et too võib tulla tagasi ainult kana või lambana. Liina armastas kubjast Hansu, aga Hans armastas mõisapreilitt. Rehepapil tuli idee, et
o Viimane teos 1917, suri 1933 o Elulõpus ei kirjutanud, sest redigeeris varem ilmunud teoseid. Lisas juurde jutu, mida algses teoses polnud o ,,Mahtra sõda"- armastuslugu, peategelaseks Võllamäe Päärn ja Huntaugu Miina vahel. Kubjas heitis Miinale ka silma peale. Kubjas oli eestlane ja julm tööle sundija. Nö reetur. Miina isa aga pooldas abielu Kubjasega. Trööstitu pilt talupoja elust. Kirjeldab eestlasi malbete ja töökaena. Teine tegevusliin toimub mõisas Parun Rüdiger ei mõista talupoegade muret. Paruni poeg tuleb Euroopast tagasi. Tahab kergendada elu. Mõisas on koduõpetajaks preili Marchand, keda poeg ja pereisa tahavad. Ei mõista, miks lastakse talupeogi peksta. Poja ja preili vahel armulugu. Parun viib preili teenijate hulka, ei kuulu koduõpetaja kõrgseltskonda
annaabi.ee 
