Mõned vapramad olevat siiski puude vahelt piiludes põrguliste lõkke kuma näinud. Kuradi nime ei tohtinud aga ei Põrguhaua, ei poolesaja meetrise läbimõõduga Kuradihaua juures suhu võtta, sest muidu jäänudki lausuja kuradi teenriks. Ka Kuradihauast lääne-edelas paiknev 20 meetri laiune Tondihaud sundis kindlasti ettevaatusele. Mõne versiooni kohaselt olnud Ilumetsa kraatritest tee otse põrguriiki, mis kuraditest lausa kubisenud. Peakuradile ehk imperaatorile allunud 7 kuningat, 23 hertsogit, 13 suurkrahvi, 10 krahvi ja palju rüütleid. Kokku oli tal käsutada 6666 leegionit, igaühes 6666 kuradit. Loomulikult ei mahtunud need kõik maa-alla Ilumetsa kanti, sest kuradeid läks laste ja patuste hirmutamiseks tarvis teisteski maades. Kraatrite esmauurijaks oli hilisem akadeemik Artur Luha, kelle tööd sõja tõttu katkesid. Pärastsõja
Rosalie Huule jutustuse järgi asunud siinses ümbruses kunagi kirik. Kord jumalateenistuse ajal astunud kirikusse kolm venda, mis oli vanasti väga rangelt keelatud. Kirik oli koos rahvaga kolinal ja mürinal maa alla vajunud. Hiljem olevat nendesse kohtadesse mets kasvanud, et ümbruskonna rahvas paganateks jääks.” Veel olevat toona kõneldud, et Põrguhauas pidavat õhtustel tundidel käima vilgas elu. Keset hauda keenud katel ja ümbruskonna männik kubisenud askeldavatest põrgusulastest, kes varunud lõkke jaoks puid. Julgemad söandanud seda elu isegi vaatama minna ja märganud kaugelt lõkkekuma. Lähemalt ei julgenud asja keegi uurida, sest siis pidavat uudishimulikust uurijast põrgusulane saama. Põrguhaua läheduses kardeti öelda sõna „kurat”: seepeale viivat põrgusulased eksinu kohe kuradi enese juurde Vanasti käidi lähedal olevast Rebasemäe ja Huule külast otse Põrguhauast mööda, Veriora mõisa aladele
annaabi.ee 
