artiklis on väga hästi maastikku piiritletud. Tõnu Oja jaoks seostub sõna maastik eelkõige tähendusega orienteerujalik. Autori arvates on maastik kui plats, kus üksteiselt mõõtu võetakse. Samuti võib maastik olla märg, risune, kiire, raske, igav, hästi läbitav, tuttav või pooltuttav või uus. Maastik võib olla kaardistatud ideaalselt või kohati nihu. Pimedas on maastik öise võistluse plats. Orienteeruja maastik ei ole kindlasti jääst pudenenud kruusahunnikute jaotus, maastik on millegi laotus nendel. Orienteeruja võib maastikku uurida, veidi omamoodi, aga kindlasti uurivalt, orienteeruja kaardistab maastiku. Soorituse ajal on maastik eeskätt vahetult tajutav võsa su ümber ja tallaalune pinnas. Hilisemas kaardianalüüsis või võistlust plaanides on maastik kogu kaardistatud tükk. Minu arvates sobib see maastikukäsitlus kõige paremini praktikutele ning ka maastikuhooldajatele, kuna on selgelt välja toodud maastiku olemus, ning milline on
Kasutatud oli palju raskeid geograafilisi mõisteid. Kolmandas artiklis rõhutas autor, kuidas tema arvates on õige ja, et nii peaks ka olema. Paraku kõiki tema vaatenurki ma ei jaganud. Neljas artikkel oli minu jaoks kõige sümpaatsem ja kergesti mõistetavam. Oli väga huvitav lugeda ja väga illustratiivselt kirjeldatud. Nõustun tema öelduga: „Kui ühtne maastikuteadus üldse olemas on, peab tal olema objekt.“ (Oja 2001) ning ka: „Maastik ongi loodus, seesama kruusahunnikute kompleks koos neil kasvava võsaga.“ (Oja 2001) Viienda artikli arheoloogiline käsitlus minu jaoks nii põnev polnud, kuid ka väga suuri vastuväiteid ei osanud tuua. Välisartiklid olid väga mahukad ja kirjeldasid väga erinevaid maastiku käsitlemise viise. Teemad olid väga põhjalikud ja oli kasutatud palju teaduslikke fakte. Artiklid olid hästi kirjutatud, kuid palju jäi ka keelebarjääri taha kinni. Võrreldes Eesti ja välisartikleid, oli tunda suuri erinevusi
annaabi.ee 
