" Ta võttis lusikatäie, puhus tulisele toidule peale, pistis selle suhu ning sülitas kiiresti välja. "Tapeediliim, tapeediga," pakkus ta uuesti." Teos toob välja ka üleüldist suhtumist eestlastesse, keda tihti ,,fasistideks" nimetati. Samas ei püüa autor kuidagi venelaste stereotüüpi luua ning ühtegi rahvust halvustada. Peategelased Peeter, Heino ja Siska on kõik erinevad ja omamoodi karakterid. Nendest esimene on tuntud kui ,,krutskimees". Tal on alati mõni kavalus varrukast võtta ning ta ei mata mitte ühtegi ideed maha, olgu see nii pöörane ja ohtlik kui tahes ning viinaraha eest tehakse kõike. Näiteks varastasid nad omaenda ehitusmaterjali, et raha teenida. Peetrile meeldis öelda, et kui keegi teine sinu tagant ei varasta, peab seda ise tegema. Heinot kirjeldati kui kiitsakat ning lühikest poissi, kel elukogemusi vähe. Ta on pisut arg ning
mulikus, kuid põhimiselt siiski kahjutus suunas. Niipea kui selle kahjutus on selgunud, äratab selle esinemine aina hubaseid tundeid. Nagu nõutakse, peab võima anda sellele väärkallakule ühesõnalise nimetuse, etiketi, sest humoristlik või koomiline tüüp omab õigust saada üldtüübiks, käibivaks rahaks, mille vasteid hakatakse otsima ka tegelikus elus ja viima ühise nimetaja alla. Pearu on ,,krutskimees". Ta elumõte näib olevat koondunud vägikaikavedamisse oma lähema naabri Andresega. See naabrite vaenu teema, mr.da on mujalgi puudutatud eesti kirjanduses, kõlbaks ehk paremini tõsiseks käsitluseks. Peab leiduma sünguselt ära juhtiv ventiil, koomiliseks tühistav lahendusvõte, mis muudaks naabertalude kaklused, sõnapusklemised ja kohtuskäimised naerdavaks. Ja see leidubki seigas, et Pearu kogu oma riidlemishasardi tühistab ise mõttetuseks. Tal ilmneb ainult külgekasvanud haigus
annaabi.ee 
