Prelüüdis "Punasel toal" laseks luuletaja endale kuuli kuklasse, et naerda oma juhmi üllatusesegust nägu, andes mõista, et meiegi ehk võtame asju liiga enesestmõistetavana ega üllatuks enne surma. Vormigi ehk liialt oleme kiindunud. Kas Jürgen tegelikult feminist on, seda vaid luuletuste põhjal raske hinnata. Päriselus tunnistab ta naiste võrdõiguslikkust kindlasti ning paljud teoreetilisemad kirjatükid on naisõigusliku krutskiga. Naisest teeb ta Jeesuse (lk. 24, 48). Raskem ja ilusam osa on kanda just lõpupoolses prelüüdis "Ristil ja mehel". Ristiusuga mängib ta veel katkendis poeemist "Valgustajad", kus issameie limusteilma kantud. Jumal olemise raskust ja võitlust teiste (eba)jumalatega hakkab ta pidama juba seitsmendal leheküljel. Tähelepanuväärne, et surematud on sümboliseeritud koertega, kas kerge isotammelikkus. Ülimuse tegelik olemus lk. 37 ja 38. Raamatu aistitavamaid kujundeid
elus näinud. Aga pole ju minu süü, et keegi liivakasti välja ei viitsinud viia. Tegelikult ma nii riukalik kass ei olegi kui teile ilmselt paistab. Ainult vahel jälitan bussile jooksvaid inimesi, viskan nende ette pikali ja olen rõõmus, kui buss ilma nendeta minema sõidab, sest kes on ikkagi maailma naba? Mina või buss? Pärast vihahoogu nõustuvad ka bussist mahajääjad minuga sajaprotsendiliselt. Suurim ja tugevaim meie peres on papa Peeter. Ta on ka kõige pahasem, kui ma mõne krutskiga hakkama saan. Papa näeb neljakümne ühe aasta kohta päris noor välja, kuigi pea on tal pooleldi kiilakas. Peeter on ainus, kes julgeb mind laualt maha lükata, kui nemad parasjagu hommikusööki söövad. Vahepeal annab ta mulle paar laksu, aga sellest pole hullu. Enamuse ajast on ta ikkagi sõbralik ja kiunub kõrge häälega kui mind nägema juhtub. See kriiskamise harjumus on muideks neil kõigil küljes. No on rumalad, arvavad vist, et ma ei pane neid muidu tähele.
annaabi.ee 
