Hüatsint oli kreeklastel tõenäoliselt mure, kurbuse ja surma lilleks ja legend Hyakinthose hukkumisest oli lihtsalt vastukajaks rahva uskmustele. Teisest küljest on ka teada, et mõnikord oli ta rõõmu väljendajaks noored kreeklannad kandsid hüatsindiõisi peas oma sõbrannade pulmapäeval. Olles pärit Väike-Aasiast, oli hüatsint armastatud ka idarahvaste juures, eriti Pärsias. Sealsed poeedid on kaunitaride juuksekiharaid võrrelnud hüatsindi õielehtega krussidega. Millal hüatsint Euroopasse jõudis pole täpselt teada, kuid kõigepealt toodi ta Türgi maale ja türgi naised olid lillest sedavõrd vaimustatud, et seda hakati kasvatama kõikides haaremiaedades. Isegi sultani enda seralis rajati aiake, kus peale hüatsindi ei tohtinud ühtki teist lille kasvatada. Sultan veetis hüatsindiaias kõik vabad tunnid, imetledes lillede ilu ja joobudes nende lõhnast, mis idamaa inimestele on väga meelepärane. Peale tavalise hüatsindi
Buster usub selle kohta, mida ta näeb. Vaid paljalt nägemise mainimisest ei piisa näitamaks, mis on see, mis käivitab Busteri reaktsiooni eemaldumise. (Ibid, 1285) 3) Buster eemaldub, kuna usub, et see, mida ta näeb, on kruss (karvane uss-nõelaja) ja ta ei taha nõelata saada (ehk siis ta kardab krusse). Siit me saame järeldada Dretske sõnul, et kuna Busteril oletatavasti oli olemas instinkt valuvältimiseks, siis tema valulised kohtumised krussidega viisid ta uue võime omandamisele ehk õppimisele: ta hakkas nägema krusse kui krusse (või vähemalt kui potentsiaalseid nõelajaid). (Ibid, 1286-1287) Dretske leiab, et see, kuidas Buster järgnevalt käitus, ,,annab tunnistust intellektist, sest see on käitumine, mida valitsevad sisemised esitused (uskumused või mõtted), mis kirjeldavad mõtte objekti (krusse) käitumise suhtes olulisel kujul millenagi, mis nõelab ninasse, kui liiga lähedale satub
annaabi.ee 
