piisavalt krossimootorrattaid – ainuüksi „Jõud“ motoklubidel oli 500 ratast. See tõi omakorda kaasa suure motokrossi vaimustuse ning sel aastal peeti Eestimaal kokku 134 võistlust. (Kaldmaa „krossirajal“ lk 31) Kuna sel ajal oli võimalik tegeleda motokrossiga ainult siis, kui klubi sulle ratta tagas, siis tegeleti motokrossiga ainult osaliselt ja hooajaliselt. See tõi kaasa aga treeningu kvaliteedi ja ala perspektiivi languse. Kuna selline tegevus ei võimaldanud krossimeisterlikkuse kasvu ega taganud ka järjepidevat järelkasvu, siis see põhjustas võrreldes teiste liidu riikidega mahajäämust. Probleem aga lahendati, kui avati ALMAVÜ ja „Kalevi“ noorte motokool, kus hakati koolitama ringraja- ja motokrossisõitjaid. Koolist oodati andekaid ja häid sõitjaid, mida ka kool pakkus väga pikka aega. (Kaldmaa „Krossirajal“ lk 35-36) Palju tööd motokrossi arendamisel tegid ära mitmed ALMAVÜ tehnika- ja spordiklubid
Kross oli kõige alus ja sellest kõik ka alustasid. Paljud pealinna motosportlased saavutasid ka krossisõidus kõrgeid kohti, kuid põhialaks jäi neil siiski kas 5 ringraja- või hipodroomisõit. See oli ka mõistetav, sest esiteks oli Tallinnas olemas ringrada, kus igal aastal peeti üleliidulisi meistrivõistlusi ja teisi kõrgel tasemel jõuproove. Paraku ei võimaldanud taoline olukord krossimeisterlikkuse kasvu ega taganud järelkasvu järjepidevust. Tagajärjeks oli mahajäämus meeste klassides, kus üleliiduline paremik oli spetsialiiseerunud ainult krossisõidule. Pealegi oli üleliidulisel paremikul varuks suured rahvusvahelised kogemused (seda maailma tipptasemel) ja kasutada tunduvalt parem tehniline baas. Moto- ja eriti autospordialade kasv tingis juba ammu nende eraldumisel kaheks iseseisvaks föderatsiooniks. Üleliidulisel tasandil jõuti selleni juba 1962
annaabi.ee 
