Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda. Sellega ei saa Andres leppida ja ajab kaua vastu, Liisi jääb rasedaks ja isa viskab ta välja. Kolivad Joosepiga sauna, kuni laulatatud saab. Sealt asuvad Joosepi onu juurde elama. Maret veenab kindlameelsusega isa, et läheb lihtsale tislerile mehele, kel vigane jalg. Suurim hoop Andresele on vestlus noore Andresega, keda oli peetud kohapärijaks, millest selgub, et ta peale kroonuteenistust Vargamäele tagasi tulla ei tahagi. Ka Indrek läheb kirjutaja juurest ära linna kooli. Paremad ajad on läbi.
tundmusest. Kirjutas vend ploomimetsast nagu sigadekopli lepikust, Kassiaru Maalist, kes ajab pulmi püsti, Poolamaast, mis pole Jõessaares, või jumalagajätmisest ilma silma nägemata ja käe andmata, -- ikka kippusid talle silmade ette isa könksus sõrmed, mida ta mineval suvel tähele pannud lakaotsal. Ja alles esimest korda arvas ta täies ulatuses taipavat, mis tähendab isale, emale, kogu Vargamäele, kui vend peale kroonuteenistust sinna tagasi ei pöördu. Õed läksid, tema ise läks, Andres läheb ja ka Ants ei mõtle jääda, nagu oleks õnn igal pool mujal, mitte aga kodu. Ja siis veel see Kassiaru Maali, kes ajab pulmi püsti! Indrek tundis teda vaevalt, aga ometi puudutas tema nimi teda kuidagi valusalt. Andrest ja Maalit peeti teineteisele nagu looduks. Kõik ütlesid lausa, et kui Andres ei lähe tagasi Vargamäele, siis ainult sellepärast, et ta
annaabi.ee 
