võrreldud J. D. Salingcri romaaniga "Kuristik rukkis". Rahvusvaheliselt raskekaalulisemaks kujunes eesti romaanikunst siiski tänu pisut vanema põlvkonna meistrile, poeedina tuntust kogunud Jaan Krossile, kellest küpses eas 1970. aastatel kujunes eesti proosa hiiglane, rahva mälu siil iraja ja oma maa minevikust leitud põnevamate ja erandlike isiksuste kujutaja. Tema sulg joonistas osavalt isiku ja ajastu pildi nii 16. sajandil elanud eesti päritolu pastorist ja kroonikakirjutajast Balthasar Russowist ("Kolme katku vahel", 1970-1980) kui ka 19. sajandi alguse Liivimaa aadlimehest Timotheus von Bockist ("Keisri hull". 1978), 19. ja 20. sajandi vahetuse juuraprofessorist Friedrich von Martensist ("Professor Marcensi ärasõit", 1984) ja iseseisva Eesti eest võidelnud Jüri Viimsist ("Tabamatus", 1993). Autobiograafilised on "Wikmani poisid" (1988) ja "Mesmeri ring" (1995). Nagu Jaan Kross, kuigi teistsugust kirjanduslaadi viljeldes, aitas eestlaste
Peale pikka arutlust raamatu üle soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest seal on väärt materjali Egiptusest, Sinuhe elust ning õpetlikku elufilosoofiat. Võrdlus Waltari kirjutas ,,Sinuhesse'' ka omaenda elutunnetuse, oma rahuldamata kire, oma kujutlused ja teadmised. Ta oli enda eestkõneleja, tema autorikujund. Siinkohal leian paralleele Waltari ja Jaan Krossiga. Jaan Kross nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas. Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe'' filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga
annaabi.ee 
