tõlgituna tähendab „aegruum“. Eeskujuks oli Albert Einsteini mõiste „aegruum“ füüsikast (relatiivsusteooriast). Esimest korda tuldi 20. sajandil selle peale, et aeg ja ruum moodustavad neljamõõtmelise ühtsuse. Bahtin rakendas selle idee humanitaarias kirjandusele. Kirjanik loob oma jutustava teosega justkui ühtse maailma aegruumist omaette olemisse sopistunud iseseisva, autonoomse aegruumi (kronotoobi). Eri ajastutel ja erinevates eepilistes žanrides on kronotoobil erinevad avaldumisvormid. Bahtin vaatles neid vorme alates antiik-kreeka romaanist kuni 20. sajandini (näiteks Marcel Proust). 3. James Joyce (1882 – 1941). Iiri kirjanik, kirjutas inglise keeles. Talle eelnes Iirimaal nii-nimetatud „keldi taassünd“ või „iiri taassünd“ (tuntud ka kui „keldi videvik“). Selle tuntumad esindajad on luuletaja, näitekirjanik ja okultist (müstiliste teooriate uurija) William Butler Yeats (1865 – 1939) ning
metamorfoosi ideaalses, abstraktses ajas. 2) retooriline autobiograafia ja biograafia. Lähtekohaks ilmalik matuse-v mälestuskõne. Need olid tugevalt seotud oma tugeva esitusega, kaasnevad ühiskondlik-poliitilise sündmusega. Mõjuandev pole siin immanentne kronotoop (kujutatava elu aegruum) vaid eeskätt väline, reaalne kronotoop, mille raames oma v võõrast elu kujutati. Reaalne kronotoop: linnaväljak. Agoraal, sellel lausa kõikehõlmaval kronotoobil lahati ja hinnati kodaniku kogu elu, toimus selle kodaniku kõlbluse avalik kontroll. Kodanikul puudus igasugune isiklik, mida ei sobiks riiklikult kontrollida. Seega puudub ka vahe autobiogr ja biogr. vahel. Hellenismi ajal hakkab avaliku elu tegelase terviklikkus lagunema. Agoraal inimene täielikult väljapoole pööratud (sõna otseses tähenduses.) Kõik elati väljapoole, mingit “omaette” ei tuntud. Vestlus iseenesega on sama, mis vestlus teisega. Mingeid
annaabi.ee 
