Et olla kindel kontrollis ta vanu teateid veel korra. Ta kaalus igat lauset ning lõpuks jõudis ta veendumusele, et tema oletus oli õige. Autori jaoks ei olnud arheoloogia ja muinasteadus kõige igavamad ja kuivemad teadused. Ta üritas seda tõestada ka teistel. Kõigest, millest ta kirjutas, kirjutas ta erakordse vaimustusega. ,,Jumalad, hauakambrid, õpetlased" jutustab arheoloogilistest avastustest. Aluseks on võetud mitte kronoloogilisus, vaid territoriaalsus. Materjali käsitleti mitte kronoloogilises järjekorras, vaid territooriumi järgi, kuhu käsitletud kultuurid kuuluvad. Raamat räägib neljast erinevast kultuurist. Nende ajaloo kõrghetkedest, põhiliselt vanade asjade leidmisest,näiteks hauakambrite ning kadunud linnade päevavalgele toomisest. Raamat ei olnud läbinisti huvitav lugeda. Kuid enamus sellest oli siiski köitev. Huvitavaim osa raamatust oli minu jaoks ,,Püramiidide raamat", sest Egiptuse ajalugu
modernism ja avangardism, mis mitte ei vastandu teineteisele, vaid pigem põimuvad. Modernistlik kirjandus järgib arusaama, et teos on kirjaniku väljamõeldis: autor loob teose sisu ja vormi oma reeglite järgi. Modernistlikul tekstil ei ole kindlat algust, keskpaika ega lõppu. Modernistid kasutavad teostes näiteks unenägusid, müütilisi arhetüüpe, motiivide ja sümbolite varieerivat kordamist. Tekstide osade vahel puudub põhjuslik seos, ka aja kronoloogilisus kaob. Modernismis kerkib esile autori ja lugeja ehk kaasautori suhe tekstiga. Modernistlikule luulele on omane traditsioonilise meetrumi kadumine, mida asendavad vabavärss ja vabarütm neis saavad tähtsaks suulisest kõnest pärit intonatsioonid, rõhud ja pausid. Siiski ei taotle modernism suulise kõne sarnasust, vaid lihtsalt võitles varasemate keelerituaalide vastu, otsides uut keelelist väljendust. Modernismi peamisteks väljendusvormideks said luule ja lühiproosa
annaabi.ee 
