Vastupidi – neid kirjutatakse selliselt, et milliseks ka inimese käekäik ei kujuneks, võiks see ikkagi kooskõlastuda horoskoobi ennustustega. 2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Ka üks kahekümnenda sajandi juhtivaid poliitilisi õpetusi – marksism – , mis oli Popperile vastuvõetamatu maailmavaateliselt, paistis talle falsifitseeritavuse seisukohalt epistemoloogiliselt kritiseeritavana. Mis puutub selle teooria verifikatsiooni, siis näis maailmaajalugu sajandi alguses pakkuvat igal sammul kinnitusi marksistliku maailmaajaloo-õpetuse toetuseks. Kuid marksism kui teaduslikkusele pretendeeriv teooria ei osutanud sellist sündmuste käiku, mille realiseerumise korral seda võiks lugeda falsifitseerituks. Pigemini pakkus ta seletusi sündmuste kõikidele võimalikele arengutele. Sel juhul tuli seda õpetust pidada aga põhimõtteliselt falsifitseerimatuks
senikaua kui ta niimoodi arvab. (Theaitetos 167c) Arutluses, millega püütakse norme põhjendada, on siin jumalate tahte asemele astunud avalik arvamus – sellest pärinevad kõikvõimalikud väärtushinnangud ning nendega õigustatud normid, kaasaarvatud võimalik baasnorm. Nüüd käsitletakse polis`e arvamust sellena, mis konstitueerib kesksed ühiselulised väärtused nagu näiteks õiglus. Mis sellega muutub? Jumalate tahet käsitleti varasemal ajal muutumatu ja inimesele mitte-kritiseeritavana. Eespool toodud fragmendis aga osutatakse, et polis`e arvamus on muutlik. Asi omandab täiendava nüansi veel sellega, et Protagoras oli sofist – see, kes õpetas polis`e arvamust mõjutama. Avalik arvamus ei ole mitte üksnes muutlik, vaid on ka mõjutatav, kujundatav, manipuleeritavgi. Protagoras väidab, et ei ole olemas mitte mingisugust muud õiglust, kui ainult see õiglus, mis avalikus arvamuses on õiglusena tunnustust leidnud
annaabi.ee 
