kitsendati märgatavalt. Seisuslikke ja rahvuslikke piire hakati selgelt välja tooma. Võõra võimuga kaasnesid ka välismaalaste mõjutused. Sakslaste toel arenesid linnades käsitöö ja kaubanus. Saksa kaupmehed olid ristiusustamisest huvitatud, sest arvasid, et kristlik keskkond loob paremad võimalused kauplemiseks. Paganausku inimeste vähenemise tulemusena segunesid muinasusu traditsioonid kristlikega ja seetõttu kadus ka osa eestlastele omastest kommetest. Olles ristiusustatud, läksid mõned eestlased ka vastaste poolele üle ning sõdisid edaspidi omade vastu. See oli kindlasti vale samm, aga on ka mõningal määral mõistetav, sest võitlus oli raske ja kestis kaua ning kõik ei suutnud vastu panna ahvatlusele minna kergema vastupanu teed selle asemel, et kaitsta oma väikese rahva iseseisvust.
Allajäämine vallutajatele tekitas aukartust võõra jumala ees ja soodustas seega ristiusu levikut. Ristiusu sümbolitele hakati omistama maagilist tähendust. Vana elulaad ja püsivalt looduslik eluviis soodustasid omakorda ka vana usundi püsimist, mis lisaks muutus üheks vastupanu vormiks vallutajatele ja valitsejatele. Ristiusu sisseimbumist ja põimumist vana rahvausundiga ei saa muidugi eitada. Rahvapäraste eesnimede asendumise põhjal kristlikega on arvatud, et XV sajandi lõpuks- XVI sajandi alguseks olid eestlased juba ulatuslikumalt kristianiseerunud. XVII sajandi lõpul asus hulk humanistlik-ratsionalistlikult häälestatud pastoreid levitama talurahva seas teadmisi põllutööst ja tervishoiust, uurima kohalike põlisrahvaste keelt ja folkloori, mis tuli edasises perspektiivis kasuks just ilmaliku kultuuri arengule. Uue sajandi 20. aastaist hakkas luteri
annaabi.ee 
