Vestluses hätta sattunud soldatiga, keda Indrek aitab, avaldub hästi see, kuidas on revolutsioon muutnud Indreku mõttemaailma. Ta annab ära oma viimased rahad, mille on isegi veel võlgu. Aga olulisem on see, kuidas ta hakkab soldatile nõu andma, et kuidas liikuda ja mida teha. Indrek pole enam see talupidaja poeg, kes ta oli gümnaasiumisse minnes, temast on saanud revolutsiooni edasikandja. Ühes oma vestluses räägib Indrek Kristile nendest kolmest momendist, kui ta on end õndsana tundnud. Esimest korda tundis Indrek õndsust, siis kui temalt teises osas küsiti, kas ta annaks verd kui seda läheks vaja. Teine kord oli samuti teise osa tegevustiku ajal kui tema usk andis jõudu Tiinale ning too ratastoolist tõusis. Kolmas kord on hetk, mil ta kirjutas oma ,,jumalatapu" essee. Eelmainitud hätta sattunud soldati abistamisel tundis Indrek neljandat korda elus õndsust.
midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada." Kristi oli suhteliselt naiivne tütarlaps, kuid Indrekut see ei häirinud. Nende koosveedetud aeg pani noorel neiul nii mõnedki prioriteedid paika, mis lähendasid teda mehele veelgi. Siiski teadsid nad, et ei tasu suhet vähemalt revolutsiooni ajal väga arendama kippuda. Ühised rasked ajad ning mässud ,,kinkisid" Kristile ka armi, mida too hirmsasti häbenes, kuid Indrek ütles, et ,,see haava-arm oli minu silmis tõepoolest nii ilus, et ma vaevalt-vaevalt suutsin hoiduda teda suudlemast." Nad laususid üksteisele lihtsaid sõnu, mille taga peitusid tegelikult tohutult sügavad tunded, justkui kartes, et ühel hetkel võib see haihtuda. On võimalik suhtesse astuda ka inimesega, kelle vastu esialgu tundeid olla ei pruugi. Paljud noored teevad nii ning vaatavad asjade toimumise käigus, mis välja tuleb
annaabi.ee 
