islamiusuliste käest. Henriku Liivimaa kroonika Henrik oli päris Põhja-Saksamaalt. 1205 saabus ta misjonärina liivlaste juurde. 1208 pühitseti ja Ümera piirkonna latgalite preestriks. Kroonika koosneb 4st osast/raamatust, millest 3 esimest on nimetatud Meinhardi, Bertholdi ja Alberti järgi. 4s raamat käsitleb Eesti alistamist Alberti juhtimisel. Kroonika on seega jutustus liivlaste, latgalite ja eestlaste vägivaldsest kristianiseerimisest. See on kirjutatud ladina keeles aastatel 1224-1227 Tartu vallutamisest kuni Eesti saarte alistamiseni. Kroonika on säilinud tervikuna. Meinhard- kasutas vaid rahumeelseid vahendeid, suurimaks eduks Kaupo ristimine, alustas liivlaste ristimist Berthold- Liivimaa piiskop Albert- kasutas kõiki vahendeid sh. Sõjalist jõudu, vallutussõja peamine initsiaator, lõpetas liivlaste ristimise Liivlaste ja ladgalite ristimine- Liivlaste vanem Kaupo lasi end ristida, latgalid võtsid ristimise
õnnestus paremini. Kuningal võis olla muudki teha ju. Albert võis rahulikult keskenduda ühele tegevusele. Eesti-Läti 12saj lõpus ja 13saj alguses Käibel termin „eestlaste muistne vabadusvõitlus”. Pärit 20.saj algusest. Poliitilise tagataustaga rahv-rom termin. Termin anakronistlik ega kirjelda sündmusi: Ka periodiseering 1208-1227 väga juhuslik, kroonika järgi vaid. Selle asemel võiks rääkida ristisõjast ja kristianiseerimisest. Ent siiski polnud ehk täitsa ristiretkega tegemist. Ristisõdija sõdib veidi ja pöördub tagasi, siin aga mitte. Kristianiseerimine – tol ajal ei vaadatud kristlaseks olemist veendumustega seotult. Oli oluline vaid kuulumine kirikusse ja ristimine. Inimesed haarati süsteemi; ei nähtud liiga vajalik olevat veendumusi sisendada. Pagan on keskaegne mõiste, millega vastandatakse endid. Selles kontekstis vägivaldne misjon õigustatud ja normaalne.
annaabi.ee 
