tekstis esitatud järjekorras ning nagu klassikalised narratiivid ikka, siis algab see ka oma sissejuhatusega, kus nimetu peategelane peab endaga sisemonoloogi ning räägib lugejale sellest, kuidas kõik algas, jutt läheb sellega edasi, et kõik hakkab ainult allamäge minema, sest peategelasel pole võimalust maksta renti ning osta süüa endale, ja lõppeb klassikalistele omasena konkreetse lõpuga, milleks on tegelase uue elu algus ning vana jätmine ehk laevaga lahkumine Kristiaaniast. Peale selle on ka igal neljal peatükil oma väike narratiiv, millel on oma algus ning lõpp, näiteks esimesed kaks peatükki ketravad seda lugu, kuidas peategelasel pole raha söögi jaoks ning kindlat ööbimiskohta, aga peatükkide lõpus saab ta mingil viisil raha, et ta mured on murtud natukeseks ajaks. Tekst ise on esitatud samaaegselt, kuna lugeja on justkui peategelase peas ja kuuleb kõike, mida ta mõtleb, ja näeb kõike, mida ta teeb ja näeb
Poolus oli kõrvaline, samas kui minu plaanis oli see põhiline." Tegelikult polnud see üldse tõsi, seda oli isegi kuulutatud "The Times-is". Tema plaanist teadsid enne retke vaid tema vend ja laeva komandör, Thorvald Nilsen. Oma meeskonda teavitas ta plaanide muutmisest alles olles kaugel Maroko rannikust. Tema edu üheks põhjuseks sai olema karastunud veokoerte kasutus, samas kui ta teadis, et Scotti veavad tema mootorsaanid alt. Retk Antartikasse: Sõit läks lahti Kristiaaniast 9. augustil 1910, 8 nädalat pärast Scott´i Terra Nova ekspeditsiooni algust. Pardal olid 97 Gröönimaa koera, talvetelk ja moona kaheks aastaks. Hiljem võeti veel Madeirast vett ja muud lisamoona. Kui ta alles 9. septembril oma meeskonnale teatas, et minnakse hoopis lõunasse, siis, nagu Gjertsen kirjutas, "kõik vaatasid teda suud ammuli, nagu hunnik küsimärke. Ta saatis oma venna, Leoni, Scottile telegrammi saatma oma uuest plaanist
annaabi.ee 
