kuldaväärt ajast. Modernse inimese käed-jalad on päevast päeva tööd täis eesmärgiks üüratu number pangakontol. Ehk ka midagi enamat, kuid seda vaid juhul, kui avaneb võimalus liivakella ajavoolu hetkeks peatada. Maailm näib ainsa sekundi vältel aina kiiremini pöörlevat. Tehnikaimed ja trendikaubad kugistavad kupüüre märkamatult, ent vankumatult iga ostutehinguga kaotab rahakott massi. Kukalt kratsides tundub hoiupõrsa kaalunumber alati liiga nigel. Sisimas kripeldab vajadus millegi suure ja sensatsioonilise järele, kuid majandusliku edu saavutamisele suunatud mõttetöö ei oska tihtipeale enam hingeliste vajaduste tasandil orienteeruda. Eestimaa elanike minevik pole just kuigi roosiline olnud aastakümneid kestnud võõrvõimu perioodid, mil eestlase kui rahvuse huvid tagaplaanile seati, suruti peale tundmatuid usundeid, kombeid, keeli ja traditsioone, millega vagur põliselanik alandliku kodulooma kombel kohanema pidi
oma tervist odava monopoliviinaga; tudeng; elab Tartus; Masinist Jakob Lusiksepp rahulik elurõõmus mees; karsklane, kavatsenud isegi karsklusseltsi asutada; rehepeksugarnituuri masinist = lugupidamine; tõmbab piipu, piip on ilus, kuid pigitunud, ei võta tuld sisse; arvab, et inimesel peab elus paar pisikest rõõmu olema; võidunud soni peas, tumedad hallinevad korralikult pügatud vurrud tugeva nina all; pole enam noor; süda kripeldab alati enne masina käimapanekut, tunneb isegi ilma pärast muret = hell sisetunne; pole kes teab mis patrioot; sõbralik; oma küla tehniline haritlane; tagakambrisse kaetakse talle linaga laud, perenaised kõnelevad lugupidavalt, rääkimata peremeestest; üks selle kandi tähtsaimatest ja lugupeetavamatest meestest koos Mats Aniluigega; Taavet Aniluik noorim poegadest; vibalik; isa ei pea teda piisavalt vääriliseks nii
annaabi.ee 
